Üks kuulsamaid kohtumis paiku
Hosteli katus, kus grillime
Lind, kes lendas lihtsalt suvaliselt kohale, kui nägi, et pilte tegin
26 June 2009
Elust, olust ja inimestest veidi
Nii mõnedki on küsind, et millised inimesed siin on, kus ma elan ja mis üldse toimub.
No mis ma siis räägin. Aborigeene pole näinud, ilmselt kuskile maa alla pugenud. Austraalasi ei erista eriti turistidest, näiteks Inglastest, keda on siis tõesti tohutult. Mul omal on toas 3 inglast praegu ja hostelis on neid ikka üsna hulgi. Mida nad siin teevad, ei tea. Enamus reisivad, aga on ka neid WHM viisaga.
Hästi palju on siin pilusilmasid ja tumedaid. Pilusilmasid on ikka tegelt kohutavalt palju. Nii Jaapanist, Hiinast , Taist kui ka mõlemalt poolt Koreast. Koreast ja Taist on inimesi meil ka siin hostelis. Need küll inglise keelt palju ei mõistak uid oskavad hästi teha nägu, nagu oskaksid ja elavad ilgelt palju jutule kaasa. Kui aga küsid üle, millest rääkisid, siis on emmmm, ei saa midagi aru. No jah, nii palju siis sellest.
Nii, ma sain teada, et Sydneys elab meeletult geisid. Ja mulle veidi õudusega on nende pea tänav siin samas lähedal Oxford street. Jah õigus, see sama tänav on ka Londonis üks suureid ja uhkemaid tänavaid. Siin on ka see uhke tänav, kuid veidi teises tähenduses, nimelt kogu tänav on kaetud vikerkaare värvilistes värvides. Vähemalt ma tean, et kui ma naist ei saa, siis seal tänaval võin ikka jalutada.
Nimelt üks tähelepanek veel, nendest ülejäänudest, mis on kohe tulemas, nimelt minu linna osa on Kings Cross, mis on just selline noorte linnaosa. Siin on meeletult klubisid ja pubisid ning muidu väljas käimis kohti. Turvalisusega tänavatel on nii nagu on, alles sai mingi naine siin tina. Aga neid ikka läheb. Ma nimelt elan kogu selle melu üsna keskmes. Vähem kui 4 minuti kaugusel on mul 3 klubi ja mitmeid söögikohti ning pubisid. NIng lisaks kõigele, minu kõrval tänab on punaste laternate tänav. Ma ei teadnudki seni, kuni jalutasin ühe sõpsig amääda tänavat ning kommenteerisin, et miks kõik keset tänavat seisavad ning takistavad liiklust. Siis sõps lõi suured silmad ette, kui kuulis, et mul polnud aimugi, mis tänavaga tegemist on. No vabandust, pole kunagi ühelgi sellisel tänaval olnud ega käinud. Aih nagu.
Inimesed on muidu siin üsna sõbralikud ja vastutulelikud. Nende põhi moto on No Worries (ehk siis pole muresid ega pole vaja muretseda millegi pärast) see on üsna sobilik mulle. Muide väike ääremärkus veel. Nad räägivad siin küll kõik inglise keeles, kuid midagi aru ei saa. Nendel on siin niivõrd omapärane ja eriline aktsent, et kui oled harjunud vaid inglise- inglise keelega, siis ei pruugi sa mitte midagi aru saada. See nende keele kuulamine on ikak väga keeruline ja samas vahest isegi üsna humoorikas. Üsna liikuvad on nad ja neile ei meeldi siin eriti sees passida. Internet on üsna kauge asi neile ning nad ei tea, mis on Skype. Andrus, Sul on veidi tööd tegematta. Hakka kohe lugema (no kui oled lõpetanud blogi lugemise).
Õhtuti eriti kodus ei olda, vaid pigem ikka jälle välja, mõned joogid ning elu läheb edasi. Joodikutele niipalju, et alkohol on siin meeletult kallis. Odavaim õlu on 6 dollarit ja kallimad ulatuvad siin 17 dollarini pudel. Klubides ja söögikohtades on vesi TASUTA. See on seadus. Kuna inimesed hakkasid vahepeal ikka alkoholi kätte liigapalju surema. Kuna algul oli vesi sama kallis kui alkohol. Nüüd seadus jah nõuab, et igalpool oleks vesi tasuta. Minu kahjuks, neil ei ole siin mitte kuskil gaseeritud vett ja seda kraani vett mina raha eest ei osta.
Muid asju ma hetkel lisada ei oska. Kui leian midagi, siis annan kindlasti teada. Nüüd aga väiksele grillie. Ole lahedas ja no worries
No mis ma siis räägin. Aborigeene pole näinud, ilmselt kuskile maa alla pugenud. Austraalasi ei erista eriti turistidest, näiteks Inglastest, keda on siis tõesti tohutult. Mul omal on toas 3 inglast praegu ja hostelis on neid ikka üsna hulgi. Mida nad siin teevad, ei tea. Enamus reisivad, aga on ka neid WHM viisaga.
Hästi palju on siin pilusilmasid ja tumedaid. Pilusilmasid on ikka tegelt kohutavalt palju. Nii Jaapanist, Hiinast , Taist kui ka mõlemalt poolt Koreast. Koreast ja Taist on inimesi meil ka siin hostelis. Need küll inglise keelt palju ei mõistak uid oskavad hästi teha nägu, nagu oskaksid ja elavad ilgelt palju jutule kaasa. Kui aga küsid üle, millest rääkisid, siis on emmmm, ei saa midagi aru. No jah, nii palju siis sellest.
Nii, ma sain teada, et Sydneys elab meeletult geisid. Ja mulle veidi õudusega on nende pea tänav siin samas lähedal Oxford street. Jah õigus, see sama tänav on ka Londonis üks suureid ja uhkemaid tänavaid. Siin on ka see uhke tänav, kuid veidi teises tähenduses, nimelt kogu tänav on kaetud vikerkaare värvilistes värvides. Vähemalt ma tean, et kui ma naist ei saa, siis seal tänaval võin ikka jalutada.
Nimelt üks tähelepanek veel, nendest ülejäänudest, mis on kohe tulemas, nimelt minu linna osa on Kings Cross, mis on just selline noorte linnaosa. Siin on meeletult klubisid ja pubisid ning muidu väljas käimis kohti. Turvalisusega tänavatel on nii nagu on, alles sai mingi naine siin tina. Aga neid ikka läheb. Ma nimelt elan kogu selle melu üsna keskmes. Vähem kui 4 minuti kaugusel on mul 3 klubi ja mitmeid söögikohti ning pubisid. NIng lisaks kõigele, minu kõrval tänab on punaste laternate tänav. Ma ei teadnudki seni, kuni jalutasin ühe sõpsig amääda tänavat ning kommenteerisin, et miks kõik keset tänavat seisavad ning takistavad liiklust. Siis sõps lõi suured silmad ette, kui kuulis, et mul polnud aimugi, mis tänavaga tegemist on. No vabandust, pole kunagi ühelgi sellisel tänaval olnud ega käinud. Aih nagu.
Inimesed on muidu siin üsna sõbralikud ja vastutulelikud. Nende põhi moto on No Worries (ehk siis pole muresid ega pole vaja muretseda millegi pärast) see on üsna sobilik mulle. Muide väike ääremärkus veel. Nad räägivad siin küll kõik inglise keeles, kuid midagi aru ei saa. Nendel on siin niivõrd omapärane ja eriline aktsent, et kui oled harjunud vaid inglise- inglise keelega, siis ei pruugi sa mitte midagi aru saada. See nende keele kuulamine on ikak väga keeruline ja samas vahest isegi üsna humoorikas. Üsna liikuvad on nad ja neile ei meeldi siin eriti sees passida. Internet on üsna kauge asi neile ning nad ei tea, mis on Skype. Andrus, Sul on veidi tööd tegematta. Hakka kohe lugema (no kui oled lõpetanud blogi lugemise).
Õhtuti eriti kodus ei olda, vaid pigem ikka jälle välja, mõned joogid ning elu läheb edasi. Joodikutele niipalju, et alkohol on siin meeletult kallis. Odavaim õlu on 6 dollarit ja kallimad ulatuvad siin 17 dollarini pudel. Klubides ja söögikohtades on vesi TASUTA. See on seadus. Kuna inimesed hakkasid vahepeal ikka alkoholi kätte liigapalju surema. Kuna algul oli vesi sama kallis kui alkohol. Nüüd seadus jah nõuab, et igalpool oleks vesi tasuta. Minu kahjuks, neil ei ole siin mitte kuskil gaseeritud vett ja seda kraani vett mina raha eest ei osta.
Muid asju ma hetkel lisada ei oska. Kui leian midagi, siis annan kindlasti teada. Nüüd aga väiksele grillie. Ole lahedas ja no worries
Siinsest liiklusest natukene
Mõtlesin, et ehk osasid auto ja muidu liikluse pedesid ehk võib huvitada mis siin toimub.
Jah siin on autod, neil on isegi üldjuhul neli ratast ja ning rool, kuid see ka kõik mida meie teame. Siin on kõik ikka nii valesti. Nad sõidavad valel pool teed, neil juhib autot mitte juht vaid kaasreisija ja mis kõige hullem, nad on peaaegu kõik autod ümber nimetanud. Nii valed nimed veel. Kõik on jubedasti nii vale.
No räägime siis lähemalt. Esimesel nädalal pidin ma kuus korda jääma auto alla. Miks? Kas olin tuulepea? Ei, no hea küll, natukene olen küll, kuid siin liiklus nagu inglismaal, see on valetpidi. Kohutav! Kuidas saavad nii ägedad inimesed nii rumalad olla? Jube ju. Õnneks osades kohtades on teepeale kirjutatud, et vaata PAREMALE. Mitte vasakaule. See veidi aitab, kuid ristmikel ja enamus kohtades on siiski tee ületamine omal riskil. Vaikselt hakkan harjuma, kuid siiski, väga keeruline.
Nii, mis puutub auto markidesse, siis on siin asjad ka väga valesti. Meie teame sellist marki Nagu Opel. Mmm mulgi oli kunagi sellien tore auto. Siin ei ole seda. Kuid see on nii, et Euroopas, välja arvatud inglismaa (ei teagi miks, ilmselt on nad imelikud) on auto margi nimi Opel, Inglismaal on see sama mark Vauxhall ja siin, uskuge või mitte, on jällegi sama auto nimi hoopis Holden. Nagu mis toimub? Kas pole paremat teha, kui koguaeg autode nimesid vahetada? Inimesed, palun ostke endale elu. 50 senti võin ka mina anda abiks.
Muud autode nimed ja margid on samamoodi muudetud. Nagu see idiootsus, et söögikoha nimi, mis on maailmas absoluutselt sama, on Burger King, siis siin on mingi Jone's place vüi midagi sarnast. Inimestel on nimedega mingid probleemid.
Mis puutub veel autodesse, siis need on siin isegi üsna hea hinnaga. Ka autorent on suht odav. Uus toyota päevane rent on mingi 25 dollarit, mis pole üldse paha. Ainsad autod, mis on haige hinnaga on vanad universaal kerega autod. NImelt on need ehtsad reisijate autod, pikk tagumik lubab magada autos ning reisida sellega kõvasti. Isegi vanad fordi jurakad (jälle ümber nimetatud) võivad maksta 2900 dollarit, mis on reaalselt absurd. Aga kõigile kohutuseks, autot ma endale veel ei osta :) Liigelge ohutult seal ja siinpool maailma
Jah siin on autod, neil on isegi üldjuhul neli ratast ja ning rool, kuid see ka kõik mida meie teame. Siin on kõik ikka nii valesti. Nad sõidavad valel pool teed, neil juhib autot mitte juht vaid kaasreisija ja mis kõige hullem, nad on peaaegu kõik autod ümber nimetanud. Nii valed nimed veel. Kõik on jubedasti nii vale.
No räägime siis lähemalt. Esimesel nädalal pidin ma kuus korda jääma auto alla. Miks? Kas olin tuulepea? Ei, no hea küll, natukene olen küll, kuid siin liiklus nagu inglismaal, see on valetpidi. Kohutav! Kuidas saavad nii ägedad inimesed nii rumalad olla? Jube ju. Õnneks osades kohtades on teepeale kirjutatud, et vaata PAREMALE. Mitte vasakaule. See veidi aitab, kuid ristmikel ja enamus kohtades on siiski tee ületamine omal riskil. Vaikselt hakkan harjuma, kuid siiski, väga keeruline.
Nii, mis puutub auto markidesse, siis on siin asjad ka väga valesti. Meie teame sellist marki Nagu Opel. Mmm mulgi oli kunagi sellien tore auto. Siin ei ole seda. Kuid see on nii, et Euroopas, välja arvatud inglismaa (ei teagi miks, ilmselt on nad imelikud) on auto margi nimi Opel, Inglismaal on see sama mark Vauxhall ja siin, uskuge või mitte, on jällegi sama auto nimi hoopis Holden. Nagu mis toimub? Kas pole paremat teha, kui koguaeg autode nimesid vahetada? Inimesed, palun ostke endale elu. 50 senti võin ka mina anda abiks.
Muud autode nimed ja margid on samamoodi muudetud. Nagu see idiootsus, et söögikoha nimi, mis on maailmas absoluutselt sama, on Burger King, siis siin on mingi Jone's place vüi midagi sarnast. Inimestel on nimedega mingid probleemid.
Mis puutub veel autodesse, siis need on siin isegi üsna hea hinnaga. Ka autorent on suht odav. Uus toyota päevane rent on mingi 25 dollarit, mis pole üldse paha. Ainsad autod, mis on haige hinnaga on vanad universaal kerega autod. NImelt on need ehtsad reisijate autod, pikk tagumik lubab magada autos ning reisida sellega kõvasti. Isegi vanad fordi jurakad (jälle ümber nimetatud) võivad maksta 2900 dollarit, mis on reaalselt absurd. Aga kõigile kohutuseks, autot ma endale veel ei osta :) Liigelge ohutult seal ja siinpool maailma
Tervitustega kuklast
Ma olen nüüd nädal olnud siin, või noh üks päev isegi juurde. Elu on siin huvitav ja kirju nagu ikka. Mida ma teinud olen siis siin? No midagi suurt ja ulmelist ei saagi öelda. Ooperi maja on alles, maha pole seda põletanud, endal on ka kõik osad alles. Vist nagu siis midagi. Ei, aga tegelt mulle meenub, et olen siin Sydney peal kõvasti tiirutanud, näinud erinevaid kohti, Ooper, sild ja samas ka palju muid erilis kohti. Käisin ükspäev juhuslikult mere ääres, või vabandust, siin on ookean. No igaljuhul, mis te arvate, kui palju siin meres (ookeanis) temepratuur on? Siin on siiski talv ju. Täpselt järgi uurides ja isegi katsudes, on siin temperatuur 20.8. Ehk paganama soe. Teil eestis veab, kui suvel on nii soe, ja meil on talvel siin nii soe. Naljakas või mis? Ujujaid polnud, ilm oli veidi nõme, kuid selle ees surfareid oli hulgi ja tõesti kõvasti. Enamus lebotasid niisama oma laual, osad tegid nägu nagu ootaksid laineid ja juhuu, pika ajapeale nägin vist vaid kolme tüüpi, kes reaalselt ka surfasid. Üsna hea saavutus. Muidu olen siin tasapisi ikka elanud ja tööd otsinud. Isagi käisin ühel töövestlusel täna. Helistasid mulle õhtul, kuid tuli välja, et ma ikka ei sobinud. Deem it! Eks otsin edasi ning näeb, mis juhtuma hakkab. Olge siis teie ikka seal tublid ja hoidkem ühendust
20 June 2009
Kolmas päev ja no luck! (pole õnne)
haudi mate,
Nii, siin teisel päeval (siis reedel) sain veidi linnapeal ringi töllatud ja tahtsin minna maksuametisse (jah mina läksin vabatahtlikult)kuid ei vedand. Nimelt jõudsin sinna 16.44 ja see pandi kinni 16.45. Kõndisin sinna, mis on siis kuskil 13 km kaugusel (lisaks veel mõned ekstra kilomeetrid seigeldes) kuna mina ju kunagi kaarti ei kasuta vaid lähen oma sisemise gps-i järgi. Kohale jõudsin, kuid väikse hilinemisega. No igaljuhul esmaspäeval lähen siis uuesti. Muidu nägin ooperi maja ära, silla ära ja palju muudki.
Nüüd veidi õrritan ka. Nimelt käisin sushit ostmas. Karp sushit maksab 16 krooni. Seega ma sõin ennast peaaegu sodiks ja kokku läks 64 krooni, Eestis maksaks sellis ekõhutäie eesti üle 300 krooni. Kusjuures kõige odavam ongi siin, kas sushti süüa, hiina toitu süüa (pole veel jõudnud, kuna china town on kaugel ning siis mäkkis süüa. Ja kui mäkis käisin, veeretasid nad mulle ka kaks einet ühe eine hinnaga ette. Sweet dude. Pärast seda "kõhutäit" algul kõndisin väga aeglaselt, kuna kõht punnitas ette ja viimased km (vastumäge nagu ikka) väga kiirelt, kuna põhja tõmbas see kohalik mäkk alt ära. Ma pole iial nii õnnelik olnud, kui potile jõudsin... Mu ohe tõi kindlasti kuskil tsunami kellegile kaela.... Igaljuhul nüüd homme (pühapäeval) mõtlesime kohalikega minna kuskile surfama või siis jälle ringi uurima, mis toimub maailmas....
Üks pisike lisa veel. Ma pole veel pilte teinud, sest siin on veidi vihmane olnud ja siiski see pole allvee sukeldumiseks. Kui vaadata praegu tänavat, siis vist võin tänaval ka surfata...
Nii, siin teisel päeval (siis reedel) sain veidi linnapeal ringi töllatud ja tahtsin minna maksuametisse (jah mina läksin vabatahtlikult)kuid ei vedand. Nimelt jõudsin sinna 16.44 ja see pandi kinni 16.45. Kõndisin sinna, mis on siis kuskil 13 km kaugusel (lisaks veel mõned ekstra kilomeetrid seigeldes) kuna mina ju kunagi kaarti ei kasuta vaid lähen oma sisemise gps-i järgi. Kohale jõudsin, kuid väikse hilinemisega. No igaljuhul esmaspäeval lähen siis uuesti. Muidu nägin ooperi maja ära, silla ära ja palju muudki.
Nüüd veidi õrritan ka. Nimelt käisin sushit ostmas. Karp sushit maksab 16 krooni. Seega ma sõin ennast peaaegu sodiks ja kokku läks 64 krooni, Eestis maksaks sellis ekõhutäie eesti üle 300 krooni. Kusjuures kõige odavam ongi siin, kas sushti süüa, hiina toitu süüa (pole veel jõudnud, kuna china town on kaugel ning siis mäkkis süüa. Ja kui mäkis käisin, veeretasid nad mulle ka kaks einet ühe eine hinnaga ette. Sweet dude. Pärast seda "kõhutäit" algul kõndisin väga aeglaselt, kuna kõht punnitas ette ja viimased km (vastumäge nagu ikka) väga kiirelt, kuna põhja tõmbas see kohalik mäkk alt ära. Ma pole iial nii õnnelik olnud, kui potile jõudsin... Mu ohe tõi kindlasti kuskil tsunami kellegile kaela.... Igaljuhul nüüd homme (pühapäeval) mõtlesime kohalikega minna kuskile surfama või siis jälle ringi uurima, mis toimub maailmas....
Üks pisike lisa veel. Ma pole veel pilte teinud, sest siin on veidi vihmane olnud ja siiski see pole allvee sukeldumiseks. Kui vaadata praegu tänavat, siis vist võin tänaval ka surfata...
19 June 2009
How’s a goin mate?
Tervitused. Mu esimene lause on tüüpiline tervitus/tutvustus siin. Tähendusega (mõned lugejad ei tea inglise keelt) Kuidas läheb sõber.
Igaljuhul minul läheb siin üsna hästi. Esimene päev nüüd seljataga ka ning ütlen ausalt, et see polnud mitte midagi sellist, mida ma lootsin, ootasin või ennustasin. Miks nii? Seletan rahulikult, kuid ennem veel mõned lisad.
Nimelt minu reis hakkas pihta siis teisipäeval, kui lennuk lendas välja Lennart Meri lennujaamast kell 8.50. Ennem kui arusain, olin juba Riias. Tõesti pool tundi ning olin kohal. Paberil ennustatud 50 minutit jäi kohe kaugele. No kui ehk tõesti arvestada seda ootamist lennurajal, sügamist, lennukist välja ronimist ja seal sügamist, siis ehk tõesti kokku läheb 50 minutit. No igaljuhul need Air Baltiku lennukid on parajad kalapaadid. Siis tuli Riias kaks tundi uneleda (jah, uni oli kuid magada ei saanud). Igalt poolt tuli jubedat läti keelt. Ja kas teate, et mul on Läti meestest kahju, neil puuduvad seal täielikult ilusad naised. Sellepärast nad koguaeg nii vihased ongi ning kiruvad eestlasi. No igaljuhul väike sügamine siis Riias ning asusin edasi lendama Istanbuli. Jällegi Air Baltiku paadikesega. Seekord kestis lend ligi 3 tundi. Kui ma nüüd õieti mäletan. Tüütu ja igav oli lennata igaljuhul. No kui kohale jõudsin, oli elu juba palju ilusam. Hea ja soe oli olla. Isegi päris soe, kuskil nägin mingit kraadiklaasi ja see istus seal 25 kraadi peal. Nende jaoks oli külm vist, sest kõik olid paksult riides. No igaljuhul oli Istanbuli lennujaam meeletult suur. See on nii öelda iidne ühenduslüli ida ja lääne vahel. Inglise keelt rääkisid käik üsna hästi. Seal sain isegi korraks oma pagasi kätte (nii 10 minutit). Lõhanstasin ennast ja higipulk alla ning läks edasi. Sõin mingis kohalikus Burger king-is. See siis a la meie mäkk, kuid burgsid olid 3 korda suuremad. Istambulis ükskõik mida ma ka ei teinud, polnud mitte mingit töötavat wifit. Täiesti masendav. No igaljuhul kohapeal pidin passima siis mingi 6 tundi ja siis oli minu esimene reis Air Emirates. See maailma kuulsaim lennu kompanii, võitnud meeletult auhindu jne. Mind ootas siis lend Istanbulist Dubaisse. Lennuk oli nüüd suur, täpsemalt siis Boing 777-300. Lennkisse mahtus minu arvutuste järgi kuskil 320 inimest. Seal oli igal ühel oma ekraan ja multimeedia keskus. Seal lennukis tunned, kuidas sinust hoolitsetakse. Pärast väikest aega lendamist sain süüa. Mmm hea oli. Siis sain ka teada, et Emirates lennukompanii on maailma parim lennu toitlustaja. Ja tõestitoit oli hea. Kuid oma toidupärast pidin veidi võitlema, kuna ennem kui nad minuni jõudsid, tuli ulme turbulents, ehk isegi teenindajad pidin maha istuma ja vööd peale panema. No vahepeal siis kõikusime seal, minul elu juba silme eest jooksmas ja igatsemas konjaki pudelit. Nimel nendes lennukites joo palju tahad, see on kõik tasuta. Aaa šhampus on ainult tasuline. Mingi klaas on 6 dollarit. Muud joogid kõik tasuta. No igaljuhul kui saime selle turbulentsiga hakkama (meile punkt ja turbulentsile endiselt null) siis jätkus toitlustamine kuid mind jäeti vahele. Siis korra küsisin, et kuhu mu söök jäi, siis olid nad väga üllatunud, et miks ma vahele jäin ning ülejäänud terve reisi pidevalt käisid mu ümber, vabandasid ja pakkusid koguaeg lisa portsjoneid tuua. Ma olin pilgeni täis- sööki täis. Joogist võtsin vaid ühe õlle. Ikkagist tasuta.
NO jõudsin siis Dubaisse. Aii mis juhtus, nimelt lennukis oli veidi jahe ning kui ma lennukist välja astusin, oli kell öösel 1, siis oli seal parajasti 35 kraadi sooja. Sellien tunne nagu oleks kuumuse kurikaga piki piilumist saanud. Ulme!
Dubais oli saanud mingi aeg just uus lennujaam vastu ja see oli midagi veel meeletumat. Sinna on maetud ikka väga hullult raha. Kõik on nagu Dubais ikka- ülimalt uhke ja üsna priisatud rahaga. Mind ootas siis 10 tundi ootamist Dubais, mõtlesin, et magan, polnud und. Siis niisama chillisin seal. Koguaeg käis mingi melu seal. Ahjaa, vahepeal nägin kuidas kaks kutti pimedas parandasid mu järgmise lennu lennkui mootorit. Ja nagu näha, said korda. Igaljuhul pärast tiksumist seal, mis oli üsna tüütu ja üsna und tekitav, sain siis hommikul peale kümmet oma järgmise lennuki peale. Ja ütlen kohe, see oli maailma kõige suurem ja kõige uhkem lennuk üldse. See oli siis Airbus 380-800. Sinna mahub pea 900 inimest peale, see oli 3 kordne. Väga uhke ikka. Nagu ikka, parim teenindus, parimad söögid. Kuid mis panin tähele, kui lennukil on 4 mootorit, siis ta mootorid peavad üldjoontes vähem tööd tegema ja nad on vaiksemad. Kogu lennu jooksul oli võimalik näha, mis lennuki parda arvutis toimus. Kiirus, kõrgus, temperatuur, marsuut jne. Igaljuhul lendasime 12 km kõrgusel ja kiirusega 945 km/h. Lend Dubaist Sydneysse kestis 14 tundi. Arvasin, et suren sinna ära, kuid võta näpust, või isegi käest. Üli kiirelt ja mugavalt läks lend. Sain seal uusi ja ka vanemaid filme vaadata, kõik mis olid varem nägematta jäänud. Lennukis sai ringi käia, või isegi maratoni joosta. Ruumi oli mõnuga. Kuid naljakas oli see, et ma jäänud ikka veel kordagi magama. Lõpuks jõudsin siis kohaliku ajajärgi neljapäeva hommikul kell 6 Sydneysse. Siin oli keskmiselt soe ja üsna märg. Pärast pikak pinnimist lasti mind läbi. Ikka uuriti, et kuhu ja mida. Eriti kahtlane tundus neile see, et mul polnud veel ikka plaanitud, kus ma ööbin. Nad tahtis aadressi saada, kuid mul polnud anda. No lõpuks läks kõik hästi ja sain läbi. Aga pagasit mult küll keegi ei kontrollinud. Kõiki teisi kontrolliti ja mind suvatsend keegi kontrollida. Solvavad mind. No iglajuhul lennujaamas sai kohe muretsetud uus ja kohalik telefoni number. Kõik kes seda tahavad, kirjutagu mulle aadressile a_ild@hotmail.com või allan.ild@mail.ee
Üritan siis vastata nii kudias jõuan. Igaljuhul oli terminalis siis olemas telefonid, kust sai tasuta helistada erinevatesse kohtadesse ning küsida ruume ja hindu. Lõpuks läksin ikka sinna, kuhu olin algul veidi plaaninud. Koha nimi on siis on Backpackers Headquarters. Tähendab see siis seljakotirändajate peamaja. No see on ehtne selline noorte paik. Hind oli odav ning mis üks hea asi oli veel, tasuta saatsid nad mulle transpordi järgi. Et 30 minutit reisi ning olingi siin. No siin midagi väga uhket pole, kõik on tavaline. Siis küsiti kus soovin ööbida. Ma võtsin siis 8 inimese toa. Seltsis segasem. Üsna kilu tunne tekib siin, kuid samas veidi hiljem on juba kõik korras. Õnneks mõtlevad kõik meie toas turvalisusele, uksed kinni, mitu ust, osad võtmega osad koodiga. Igaljuhul on mul toas kaks inglise tüdrukut, siis mingid inglise kutid (pole nendega) ja siis mõned kohalikud ka veel lisaks. Seltskond on kirju, samas huvitav. Igaljuhul minu plaan oli siis esimene päev rahulikult tiksuda õhtuni ja siis mgada ennast ilusti välja, polnud siiski maganud juba 50 tundi. Suht unekas oli. Käisin siis siin ringi, tegin endale pangas konto, sain raha sinna panna. Ning siis lõpuks hakkas sadama ning kimasin siis hostelisse tagasi. Veidi sain magada, mingi tund või kaks, siis lärmav seltskond lendas sisse ja ajasid mu üles. Muidugi vabandasid, kuna ei teadnud, et uus inimene oli sees. No polnud hullu. Otsisin midagi näksimist ning ostsin endale wifisse krediiti ning sain õhtul vähemalt inimestega rääkida netis. Siis aga hakaksid inimesed kogunema alla ning liikuma peole. Mind kutsuti ka, ütlesin, et pole selleks raha üle jne. Ei aidanud. Lõpuks oli nii, et panin vähe korralikumalt riide, siis kohapeal käis mingi veini jagamine, mis oli 5 liitrises kilekotis. Nagu arusain odavaim viis purju jääda. Ning oh imet, minuga samas hostelis on üks Eesti tüdruk. Ta polnud juba 2 või 3 kuud näinud ühtegi kaasmaalast. Isegi algul oli raske tal rääkida eesti keelt. No pärast väikest harjutamist läks ladusamalt. Siis mind veeti nagu ikka uusi inimesi kohe kohalikku klubisse, vabandust isegi kahte ning igalpool olid joogid täitsa tasuta. Ühesõnaga õhtujooksul ei läind mulle ühtegi ühikut raha. Sweet dude. Kunagi nelja ajal sain siis tagasi ning magama. Väga huvitav esimene õhtu. Hea algus kohe siin. Tutvusin seal kohalikega ja üks kutt lubas oma ülemusega rääkida, et äkki võetakse mind tööle. Tegelevad uskuge või mitte küttetehnikaga.
Mis puudutab ilma, siis õhtud on jahedad ning öösel on majas küte sees, päeval aga pigem aknad lahti, ja jahutus sisse, kuna palav on. Hetkel igaljuhul on üle 20 kraadi sooja. Ma olen lühkarites ja t-särgis. Väga lahe talv igaljuhul siin.
Mõned lisa faktid veel. Mul on Eestiga ajavahet 7 tundi, Ehk kui mul on hommikul kell seitse, on tel alles veel öösel kell 12 või siis õigemini 00.00 või veelgi enam 24.00 Võtku kuidas keegi tahab. Netiga on siin nii, et pean krediiti ostma. Seega ma väga netis ei hängi. Üritan siis siin õhtul olla netis, siis on Eestis päev ning saab ehk veidi rääkida, kuid ei luba midagi. Toit on siin kallis üldjuhul, õnneks on hostelis oma ühine köök, et saan osta toormaterjali kokku ning ise kokata. Nii tuleb odavam ja veel odavam on siis kui siin kambakesi teeme seda. Hommiku söök on tasuta ja iga reede on 3 dollari eest suur grill pidu katusel ning unlimited joogid. Ahjaaa, alkohol on siin kallis. Klubis oli klaas õlut 8dollarit, mis on siis meie rahas 64 krooni. Ja see oli siis soodukas. Aaa, üks asi veel. Käisime kannu klubis, mis tähendas, et joogid pandi teekannu sisse. Selline kann maksab 13-17 dollarit. Õnneks läks mul nii, et ma sain kaks „tee“ kannu ja ma ei pidand midagi maksma. Uutele on see nii öelda tervituseks siin. Igaljuhul on Austraalased ja kõik siin viibijad ülimalt sõbralikud, abivalmis inimesed. Kui midagi on, kohe tulevad rääkima, aitavad. Eile mainisin, siin, et mul vaja tööd leida. Üks inimene lubas kohe oma bossiga rääkida ja veel 4 tükki lubasid uurida oma tutvuste kaudu. Eks näeb, kas midagi juhtub. Igaljuhul ma nüüd lähen ise ka linnapeale tööd otsima. Käin läbi mõned agentuurid, ostan töökuulutuste lehe. Kui midagi teada saan, või midagi ägedat, siis kirjutan jälle.
Olge teie seal siis muhedad ning cheer up (olge rõõmsamad)
Mõned pildid juurde ka siis oma elamisest....
See on mu tuba. siiski 8 inimest on sees...
Ahjaaa üks asi veel. On teine päev ja ei mingeid madusid ega putukaid.
Igaljuhul minul läheb siin üsna hästi. Esimene päev nüüd seljataga ka ning ütlen ausalt, et see polnud mitte midagi sellist, mida ma lootsin, ootasin või ennustasin. Miks nii? Seletan rahulikult, kuid ennem veel mõned lisad.
Nimelt minu reis hakkas pihta siis teisipäeval, kui lennuk lendas välja Lennart Meri lennujaamast kell 8.50. Ennem kui arusain, olin juba Riias. Tõesti pool tundi ning olin kohal. Paberil ennustatud 50 minutit jäi kohe kaugele. No kui ehk tõesti arvestada seda ootamist lennurajal, sügamist, lennukist välja ronimist ja seal sügamist, siis ehk tõesti kokku läheb 50 minutit. No igaljuhul need Air Baltiku lennukid on parajad kalapaadid. Siis tuli Riias kaks tundi uneleda (jah, uni oli kuid magada ei saanud). Igalt poolt tuli jubedat läti keelt. Ja kas teate, et mul on Läti meestest kahju, neil puuduvad seal täielikult ilusad naised. Sellepärast nad koguaeg nii vihased ongi ning kiruvad eestlasi. No igaljuhul väike sügamine siis Riias ning asusin edasi lendama Istanbuli. Jällegi Air Baltiku paadikesega. Seekord kestis lend ligi 3 tundi. Kui ma nüüd õieti mäletan. Tüütu ja igav oli lennata igaljuhul. No kui kohale jõudsin, oli elu juba palju ilusam. Hea ja soe oli olla. Isegi päris soe, kuskil nägin mingit kraadiklaasi ja see istus seal 25 kraadi peal. Nende jaoks oli külm vist, sest kõik olid paksult riides. No igaljuhul oli Istanbuli lennujaam meeletult suur. See on nii öelda iidne ühenduslüli ida ja lääne vahel. Inglise keelt rääkisid käik üsna hästi. Seal sain isegi korraks oma pagasi kätte (nii 10 minutit). Lõhanstasin ennast ja higipulk alla ning läks edasi. Sõin mingis kohalikus Burger king-is. See siis a la meie mäkk, kuid burgsid olid 3 korda suuremad. Istambulis ükskõik mida ma ka ei teinud, polnud mitte mingit töötavat wifit. Täiesti masendav. No igaljuhul kohapeal pidin passima siis mingi 6 tundi ja siis oli minu esimene reis Air Emirates. See maailma kuulsaim lennu kompanii, võitnud meeletult auhindu jne. Mind ootas siis lend Istanbulist Dubaisse. Lennuk oli nüüd suur, täpsemalt siis Boing 777-300. Lennkisse mahtus minu arvutuste järgi kuskil 320 inimest. Seal oli igal ühel oma ekraan ja multimeedia keskus. Seal lennukis tunned, kuidas sinust hoolitsetakse. Pärast väikest aega lendamist sain süüa. Mmm hea oli. Siis sain ka teada, et Emirates lennukompanii on maailma parim lennu toitlustaja. Ja tõestitoit oli hea. Kuid oma toidupärast pidin veidi võitlema, kuna ennem kui nad minuni jõudsid, tuli ulme turbulents, ehk isegi teenindajad pidin maha istuma ja vööd peale panema. No vahepeal siis kõikusime seal, minul elu juba silme eest jooksmas ja igatsemas konjaki pudelit. Nimel nendes lennukites joo palju tahad, see on kõik tasuta. Aaa šhampus on ainult tasuline. Mingi klaas on 6 dollarit. Muud joogid kõik tasuta. No igaljuhul kui saime selle turbulentsiga hakkama (meile punkt ja turbulentsile endiselt null) siis jätkus toitlustamine kuid mind jäeti vahele. Siis korra küsisin, et kuhu mu söök jäi, siis olid nad väga üllatunud, et miks ma vahele jäin ning ülejäänud terve reisi pidevalt käisid mu ümber, vabandasid ja pakkusid koguaeg lisa portsjoneid tuua. Ma olin pilgeni täis- sööki täis. Joogist võtsin vaid ühe õlle. Ikkagist tasuta.
NO jõudsin siis Dubaisse. Aii mis juhtus, nimelt lennukis oli veidi jahe ning kui ma lennukist välja astusin, oli kell öösel 1, siis oli seal parajasti 35 kraadi sooja. Sellien tunne nagu oleks kuumuse kurikaga piki piilumist saanud. Ulme!
Dubais oli saanud mingi aeg just uus lennujaam vastu ja see oli midagi veel meeletumat. Sinna on maetud ikka väga hullult raha. Kõik on nagu Dubais ikka- ülimalt uhke ja üsna priisatud rahaga. Mind ootas siis 10 tundi ootamist Dubais, mõtlesin, et magan, polnud und. Siis niisama chillisin seal. Koguaeg käis mingi melu seal. Ahjaa, vahepeal nägin kuidas kaks kutti pimedas parandasid mu järgmise lennu lennkui mootorit. Ja nagu näha, said korda. Igaljuhul pärast tiksumist seal, mis oli üsna tüütu ja üsna und tekitav, sain siis hommikul peale kümmet oma järgmise lennuki peale. Ja ütlen kohe, see oli maailma kõige suurem ja kõige uhkem lennuk üldse. See oli siis Airbus 380-800. Sinna mahub pea 900 inimest peale, see oli 3 kordne. Väga uhke ikka. Nagu ikka, parim teenindus, parimad söögid. Kuid mis panin tähele, kui lennukil on 4 mootorit, siis ta mootorid peavad üldjoontes vähem tööd tegema ja nad on vaiksemad. Kogu lennu jooksul oli võimalik näha, mis lennuki parda arvutis toimus. Kiirus, kõrgus, temperatuur, marsuut jne. Igaljuhul lendasime 12 km kõrgusel ja kiirusega 945 km/h. Lend Dubaist Sydneysse kestis 14 tundi. Arvasin, et suren sinna ära, kuid võta näpust, või isegi käest. Üli kiirelt ja mugavalt läks lend. Sain seal uusi ja ka vanemaid filme vaadata, kõik mis olid varem nägematta jäänud. Lennukis sai ringi käia, või isegi maratoni joosta. Ruumi oli mõnuga. Kuid naljakas oli see, et ma jäänud ikka veel kordagi magama. Lõpuks jõudsin siis kohaliku ajajärgi neljapäeva hommikul kell 6 Sydneysse. Siin oli keskmiselt soe ja üsna märg. Pärast pikak pinnimist lasti mind läbi. Ikka uuriti, et kuhu ja mida. Eriti kahtlane tundus neile see, et mul polnud veel ikka plaanitud, kus ma ööbin. Nad tahtis aadressi saada, kuid mul polnud anda. No lõpuks läks kõik hästi ja sain läbi. Aga pagasit mult küll keegi ei kontrollinud. Kõiki teisi kontrolliti ja mind suvatsend keegi kontrollida. Solvavad mind. No iglajuhul lennujaamas sai kohe muretsetud uus ja kohalik telefoni number. Kõik kes seda tahavad, kirjutagu mulle aadressile a_ild@hotmail.com või allan.ild@mail.ee
Üritan siis vastata nii kudias jõuan. Igaljuhul oli terminalis siis olemas telefonid, kust sai tasuta helistada erinevatesse kohtadesse ning küsida ruume ja hindu. Lõpuks läksin ikka sinna, kuhu olin algul veidi plaaninud. Koha nimi on siis on Backpackers Headquarters. Tähendab see siis seljakotirändajate peamaja. No see on ehtne selline noorte paik. Hind oli odav ning mis üks hea asi oli veel, tasuta saatsid nad mulle transpordi järgi. Et 30 minutit reisi ning olingi siin. No siin midagi väga uhket pole, kõik on tavaline. Siis küsiti kus soovin ööbida. Ma võtsin siis 8 inimese toa. Seltsis segasem. Üsna kilu tunne tekib siin, kuid samas veidi hiljem on juba kõik korras. Õnneks mõtlevad kõik meie toas turvalisusele, uksed kinni, mitu ust, osad võtmega osad koodiga. Igaljuhul on mul toas kaks inglise tüdrukut, siis mingid inglise kutid (pole nendega) ja siis mõned kohalikud ka veel lisaks. Seltskond on kirju, samas huvitav. Igaljuhul minu plaan oli siis esimene päev rahulikult tiksuda õhtuni ja siis mgada ennast ilusti välja, polnud siiski maganud juba 50 tundi. Suht unekas oli. Käisin siis siin ringi, tegin endale pangas konto, sain raha sinna panna. Ning siis lõpuks hakkas sadama ning kimasin siis hostelisse tagasi. Veidi sain magada, mingi tund või kaks, siis lärmav seltskond lendas sisse ja ajasid mu üles. Muidugi vabandasid, kuna ei teadnud, et uus inimene oli sees. No polnud hullu. Otsisin midagi näksimist ning ostsin endale wifisse krediiti ning sain õhtul vähemalt inimestega rääkida netis. Siis aga hakaksid inimesed kogunema alla ning liikuma peole. Mind kutsuti ka, ütlesin, et pole selleks raha üle jne. Ei aidanud. Lõpuks oli nii, et panin vähe korralikumalt riide, siis kohapeal käis mingi veini jagamine, mis oli 5 liitrises kilekotis. Nagu arusain odavaim viis purju jääda. Ning oh imet, minuga samas hostelis on üks Eesti tüdruk. Ta polnud juba 2 või 3 kuud näinud ühtegi kaasmaalast. Isegi algul oli raske tal rääkida eesti keelt. No pärast väikest harjutamist läks ladusamalt. Siis mind veeti nagu ikka uusi inimesi kohe kohalikku klubisse, vabandust isegi kahte ning igalpool olid joogid täitsa tasuta. Ühesõnaga õhtujooksul ei läind mulle ühtegi ühikut raha. Sweet dude. Kunagi nelja ajal sain siis tagasi ning magama. Väga huvitav esimene õhtu. Hea algus kohe siin. Tutvusin seal kohalikega ja üks kutt lubas oma ülemusega rääkida, et äkki võetakse mind tööle. Tegelevad uskuge või mitte küttetehnikaga.
Mis puudutab ilma, siis õhtud on jahedad ning öösel on majas küte sees, päeval aga pigem aknad lahti, ja jahutus sisse, kuna palav on. Hetkel igaljuhul on üle 20 kraadi sooja. Ma olen lühkarites ja t-särgis. Väga lahe talv igaljuhul siin.
Mõned lisa faktid veel. Mul on Eestiga ajavahet 7 tundi, Ehk kui mul on hommikul kell seitse, on tel alles veel öösel kell 12 või siis õigemini 00.00 või veelgi enam 24.00 Võtku kuidas keegi tahab. Netiga on siin nii, et pean krediiti ostma. Seega ma väga netis ei hängi. Üritan siis siin õhtul olla netis, siis on Eestis päev ning saab ehk veidi rääkida, kuid ei luba midagi. Toit on siin kallis üldjuhul, õnneks on hostelis oma ühine köök, et saan osta toormaterjali kokku ning ise kokata. Nii tuleb odavam ja veel odavam on siis kui siin kambakesi teeme seda. Hommiku söök on tasuta ja iga reede on 3 dollari eest suur grill pidu katusel ning unlimited joogid. Ahjaaa, alkohol on siin kallis. Klubis oli klaas õlut 8dollarit, mis on siis meie rahas 64 krooni. Ja see oli siis soodukas. Aaa, üks asi veel. Käisime kannu klubis, mis tähendas, et joogid pandi teekannu sisse. Selline kann maksab 13-17 dollarit. Õnneks läks mul nii, et ma sain kaks „tee“ kannu ja ma ei pidand midagi maksma. Uutele on see nii öelda tervituseks siin. Igaljuhul on Austraalased ja kõik siin viibijad ülimalt sõbralikud, abivalmis inimesed. Kui midagi on, kohe tulevad rääkima, aitavad. Eile mainisin, siin, et mul vaja tööd leida. Üks inimene lubas kohe oma bossiga rääkida ja veel 4 tükki lubasid uurida oma tutvuste kaudu. Eks näeb, kas midagi juhtub. Igaljuhul ma nüüd lähen ise ka linnapeale tööd otsima. Käin läbi mõned agentuurid, ostan töökuulutuste lehe. Kui midagi teada saan, või midagi ägedat, siis kirjutan jälle.
Olge teie seal siis muhedad ning cheer up (olge rõõmsamad)
Mõned pildid juurde ka siis oma elamisest....
See on mu tuba. siiski 8 inimest on sees...
Ahjaaa üks asi veel. On teine päev ja ei mingeid madusid ega putukaid.
Subscribe to:
Posts (Atom)
