Kuumusega Austraaliast....

Kuumad tervitused kõigile.
Esimese asjana ütleks või paluks, et saatke veidi jahedust. Jube kuum on...
Nii, aga tegelikult, hakkame vaikselt siis otsast peale väikse vabandusega, et pole ammu kirjutanud. Lihtsalt jube kiire on olnud koguaeg.
Olen nüüd õnnelikult Perthis. Kui siia saabusin, võtsid mind vägagi külalislahkelt vastu Piret ja Silver. Kellele ma olen ülimalt tänulik kogu nende abi ja lahkuse eest. Leidub maailmas ikka häid inimesi :)
Nad algul pakkusid mulle kaks ööd öömaja. Kuna neil ühes toas voodit ei olnud, siis üle hulga aja, sain magamiskoti lahti pakkida ja veidi magada seal. Naljakas oli. Natuke nagu matka maik, samas nagu ei olnud ka. Siis nende väikse, või isegi veidi suurema abi ja tutvustega, õnnestus mul minna proovi nädalale, et hakata jäätise meheks. Täpsemalt sõita siis jäätise autoga ringi ja müüa jäätist. Pärast esimest päeva oli keel veidi vestil. Üks asi oli see, et Perthis on pidevalt kuum ja kui pean silmas sõna kuum, siis ei mõtle ma mitte a la +25 kraadi vaid pigem +45 kraadi. Pluss lisaks jäätise autodel on see naljakas muusika, mis mängib üli kõvasti. Esimesel päeval läksid küll ajud rändama. Järgmisel päeval, aga harjus juba ära ning enam polegi nii tüütu. Nüüd siis teengi seda. Päris lõbus on, palk on ka täiesti okei.
Leidsin endale ka nüüd elukoha. Kauaks ma ei saanud ega tahtnud Piretile ja Silverile närvidele käia. Hakkas nendest lausa kahju. Nüüd rendin ühes majas endale tuba. Samas töökoha kõrval põhimõtteliselt. Seega hommikul saab võimalikult kaua magada. Nummi :) Boss on üldiselt väga lahe kuju ja üsna sõbralik. Et pole põhjust bossi kiruda. Mis on kuidagi ebatavaline või mis?
Vahepeal oli Suur Austraalia päev. See mingi iseseisvus või siis avastus päev või midagi sellist. Igaljuhul oli ametlik püha ja keegi ei tohtinud tööd teha. Päris võimas ilutulestik oli siin sellepuhul.
Mis ma aga ise ütlen, et nüüd see koht kus ma elan, on vähe kaugemal Perthi kesklinnast ja natukene tunnen sellest melust puudust, mille keskel ma Sydneys olen. Umbes linnakas saabus maale või selline olukord. Et kudiagi väga rahulik ja vaikne on kõik. Ma olen nüüd siin varsti kaks nädalat j ega pole väga aega olnud, et linnaga korralikult tutvuda. Mingi päev siiski lähen ja üritan.
Niikauaks aga teile kõike head ja ärge väga lõdisege, meil on ka siin väga palav

Minek....

Täpselt 7 kuud tagasi 18-ndal juunil saabusin ma Sydneysse ja täna 18-ndal jaanuaril lahkun ma Sydneyst. Lahkun, et minna Perthi. Olen juba lennujaamas, 5 minutit on aega, et minna pardale ja mina jätan hüvasti oma armastatud linnaga. Kurb on lahkuda siit, sest see linn on juba nagu kodulinn ja veel kurvem oli isegi mõnes mõttes hostelist lahkuda. Aga mul vaikselt tekib juba kogemus ja praktika, kudateha süda külmaks, jätta kik kus kurat ja lennata ära :) Seega nüüd on minek sinna ja ootavad mind seal ees Piret ja Silver (loodetavasti, kui nad ära ei unusta mulle järgi tulemast). Nemad on seal olnu juba üle 8 kuu. Kui vahepeal lennukiga alla ei kuku, annan teada kuidas läks ja kas kõik on okei. Hiljem kirjutan reisist kui endast vähe lähemalt, praegu aga ilusat esmaspeva kõigile

Mõneks ajaks....

.... mõneks ajaks jäävad pildi tegemised sinna paika, kuna kaamera läks mul rõõmsalt p**** (loe katki).

Head algavat aastat kõigile

Küsiks igaühe käest, kuidas aasta möödus, aga näe, ei õnnestu. Kirjutan siis siia suhtleiselt pika monoloogi, koos mõningate piltidega. Sain siin emalt pähe, et pole blogi kirjutanud ja lisaks siis see ka veel, et mida aeg edasi, seda suuremad kirjavead mul tekivad sisse. No palun vabandust, kuid ma hakkan tõesti vaikselt seda ära unustama. Ega ma siis meelega.
Kuid nüüd siis teema juurde. Nimelt jõulude ajal otsustasin, et ma ei ole hostelis, vaid lähen rändama. Hostelis kaks hispaanlast pakkusid välja, et rendime camper van-id (ehk siis tõleks nagu karvanid või kaubikud, mis on mõeldud reisimiseks/elamiseks). Kuna ühel tulid ka sugulased see aeg siia, siis tundus isegi plaan reaalne.
Renditud said karavanid 22. Detsembril, kuid sõit ise hakkas 23-ndal. Kusjuures kui suur plaan oli, et lahkume juba kell 8 hommikul, siis nende kahe uimase hispaanlase tõttu, hilines väljasõit 4 tundi, et siis kell 12 oli tegelik väljasõit. Kusjuures neil polnudki õrna aimu ka mitte, kuidas saada Sydneyst välja ja kuidas üldse meie järgmistesse kohtadesse jõuda.
Nimelt plaan oli siis nii, et kõigepealt sõidame Sydneyst Canberra-sse (Austraalia pealinn) ja sealt edasi siis Melbourne-i. No mina sõitsin siis ees ja olin navigaator ja nemad sõitsid teise karavaniga järel. Õnneks mul veidikene annet navigeerimisele, seega polnud just väga raske sõita.

Esimene peatus oli muidugi kiirtee ääres, kus pidi maksma kiirtee maksu mingi nõmedad 7 dollarit ja siis oli reaalne minek. Teepeal saime kõva vihma ja päikest segamini.

Mingi hetk oli reaalselt nii palju vihma, et see tobe karavan ujus nagu kelk jääl ning järgmine hetk sain siis niipalju päikest, et kerge päikese põletus. Naljakas mõelda, et Eestis ujute lumes, mina saan 23-ndal detsembril päikese põletuse. Mingi määramata ajajookusl jõudsime Canberra-sse. „Oh issand!“ oli esimene reaktsoon. Ja mitte üldsegi heas mõttes. See linn oli tõsiselt mõtetu ja tühi. Ainus hea asi seal oli kohalik burger, mille endale sisse tankisime ja jätkasime sõitu. Otsustasime, et me ei lähe Melbourne-i mööda kiirteed, kuna meil oli aega, vaid mööda ilusaid ja veidi kõrvaliseid maanteid. See oli väga hea valik. Väga kaunis sõit oli, eriti kui päike hakkas loojuma ning jõudsime mägede vahele. Pilved vajusid alla, varjud matsid maad- meeletult kaunis.

Nautisin seda väga ja mis kõige parem, selline üli hea kurviline tee oli, kus sai selle karavaniga ikka mõnuga talda anda. Pärast pooleteist tunnist sõitu pidin 20 minutit hispaanlasi järgi ootama, kuna nad ei suuda sammu pidada minu tempoga. Siis jätkasime koos sõitu. Kusjuures kui minna välja linnast ja mitte sõita mööda kiirteid, siis puudub igasugune telefoni levi. Mis on aga paha, kui midagi juhtub. Nagu näiteks kolm korda hüppasid mulle kängurud teepeale. Nii, et napilt oleks känguru grilli saanud. Kusjuures känguru liha on väga hea. Olen söönud ja täitsa meeldis. Nii, et sõit jätkus siis pimedas vähe rahulikumas tempos. Lõpuks kuskil kell 2 öösel parkisime ennast kuskile ookeani äärde randa ning kerge jõulu roog (kolm saiakest, vorst, kurk ja tomat) ning magama. Hommikul oli kell 6 äratus. Nägin imelist päikse tõusu.

Pärast seda avastasime, et tegelt parkisime ühe väike linna ääre aladele. Sealt siis kõigest 375 km veel ja Melbournis olimegi.

Seal otsisime kohaliku turu, laadisime auto söögi ja joogi kaupa täis, kimasime lennujaama, korjasime ühe hispaanlase sugulased peale ning tagasi. Vahepeal möödusime aga tasulisest kiirtee punktist, milles oleks pidanud raha maksma, kuid mingil ime moel me saime sealt läbi ilma maksmata (isegi kaks korda, kuid mingi salajane tunne on, et paberike võib hiljem tulla järele). Minu õnneks, autod olid hispaanlaste nimel renditud, mitte minu 
Pärast maandusime Melbournis kõige kuulsamasse randa, mis kannab nime St. Kilda. Minu arvates on see rand nagu rand ikka, kuid noh mis siin ikka Aussidega vaielda. Seal parkisime karavanid ära ja hakkasime oma jõulurooga tegema. Seekord oli siis hispaania pärane jõuluroog. Kõik oli väga maitsev, aga igatsesin veidi ikka oma Eesti pärast hapukapsast ja verivorsti. Ilm oli küll 24 õhtul veidi vihmane ja natukene tuuline, kuid siiski said varbad ookeani pistetud, et saaks jõuludest ikka maksimumi kätte.
Hommikul oli veidi jube ärgata, päike oli hea, kuid tänud tuulele oli ilm siiski jube jahe (18 kraadi). Ja meil oli siis vinge mõte, et lähem ranna dušši alla pesema.

Oii jubedus, see oli täpselt selle kraadi all, kust tuul puhus. Nimelt väike meenutus, et tuul puhus lõunast. Aga siin lõunast puhuv tuul tähendab seda, et tuleb üle mere lõunapooluselt. Mis pole üks soojemaid kohti just. Veel lähemad 100 aastat.
No see oli elu kiireid dušši all käimine peaks ütlema. Kuradi külm oli ikka selle tuulega.

Pärast veetsime päeva Melbourne-i linna avastamisega. Linn oli nii meeletult tühi. Kõik olid jõulude puhul kas kodus või linnast jalga lasknud. Ilma liialdamata, ütleks, et mingi hetk olin peatänaval ainukene inimene.

Väga naljakas tunne oli.
Öö sai jällegi samas ranans veedetud ning järgmin päev lahkusime Melbourne-ist.

Nimelt otsustasime, et lähme kuulsale Great Ocean Road-ile sõitma (tõlkes siis, tegelt pole õrna aimu ka kuidas seda tõkida, kuid umbes, et Suur Ookeani Maantee. Ema, palun ära mind maha löö, aga sina oled tõlk, mitte mina).
Vot see oli midagi meeletut. Koguaeg sõitsime ookeani ja mägede vahel. Kitsas ja käänuline tee, kus kiirused olid väiksed. Pidevalt mäkke ja siis alla sõit. Üks vaade oli lummavam kui teine.

Põhimõtteliselt kolm päeva veetsime Great Ocean Road-il, kaks päeva ühes suunas ja siis kolmandal päeval täiega tagasi, ilma vahepeatusteta. Vahepeal nägime ära mitmed erilised ranna külad ja linnad. Alustades siis Torquay, mis on surfarite pealinn, siis Apollo Bay, kus algas originaalis Great Ocean Road, kui ka mitmed lihtsalt väga huvitavat paigad. Üheks eriliseks kohaks võiks välja tuua 12 Apostles (tõlkes siis 12 apostlit).

Näeb välja nii, et siis ranniku ääres on 12 kaljut. Alles on jäänud vaid kaheksa. Kül on tormid, kui ka välk teinud oma töö seal. Oli võimalus isegi minna helikopteriga lendama seal ja vaadata kogu seda rannikut õhus. Kaheksa minuti eest taheti saada 70 dollarit. Hmm ühsa ahvatlev. Tegelt polegi ju nii kallis, kuid samas polnud niipalju sularaha kaasas, seega jäi ära.

Sai niisama seal jalutatud ja pilte tehtud ja usun, et käib küll.
Kusjuures kõik ööd seal veetsime ilusti ookeni äärde pargitult. Üks öö tuli pahandust politseiga, kuna tegelikult Austraalias ei tohi campervan-is magada, kui pole selleks ettenähtud koht, aga kuna meil kõigil olid veitsa joogid sees ja tegime nägu, nagu poleks seda teadnud, siis andis politsei asjale järele ning soovitas hommikul veidi varakult teele asuda.

Ja läksimegi, kell 11 juba  Käisime veel Austraalia kõige lõuna poolsemas otsas ka. Kõige äärmisele territooriumile minnes nõuti meilt vadi 17 dollarit, mis on minu arust mõtetu röövimine. Aga noh, nutsime kuid läksime. Sealt edasi oli vaid meri ja teiselpool merd, oli lumi, kaljud ja lõunapoolus. Väga vägev tunne oli. Lihtsalt 40 minutit istusin, jõllitasin merd ja nautisin olemist.

Mingi erakordne rahu tuli hinge. Selline tunne, nagu vaataks maailma lõppu ja igatseks veel kaugemale, veel sügavamale. Tahaks teada siiski, mis seal horisondi taga on, tahaks teada kas maailma lõpus veel on midagi, kuhu hing kutsub. No siis tulid muidugi hispaanlased, hakkasid oma lollakaid alla vöö nalju tegema, tunne läinud nagu kala õnge otsast (kuigi pole kunagi kala proovinud püüda) ja reis jätkus.

Ja siis, keset sõitu nägin midagi erilist, nii erilist, et virutasin pidurid plokki ja teeäärde, ning fotokaga jooksin välja nagu hullu ning tuld! Nimelt oli mul teeääres puu otsas koala ema, koos oma beebiga. See oli niivõrd eriline ja armas vaatepilt. Et metsikud koaladja beebi ka. Koala ema vaatas korra mulle ükskõikse pilguga otsa ja keeras magama, kuid väike oli üsna aktiivne (koala suhtes) ning jälgis koguaeg, isegi lõpuks aeglaselt lähenesin ja sain talle pai teha ning andsin ühe puulehe talle näksimiseks.

See oli küll üks reisi ägedamaid elamusi. 29-nda detsembri lõunal hakkasime tagasi põrutama. Seekord otsustasime, et Melbourne-ist Sydney-sse lähme mööda kiirteed. Pärast Melbourne-i 200 km, tegime öö peatuse ning hommikul siis jätkus sõit. Õhtu kella 7-ks saabusime Sydneysse. Nii hea oli jälle kodus olla.
Tegin õhtul väikse arvutuse ja leidsin, et selle 7 päeva läbisime 3012 km. Päris hea saavutus ütleks ma. Seega jõulu reis sai läbi. Tagant järgi on ikka üsna huvitavad mälestused. Metsikud kängurud, koalad, see hinge mattev maantee ookeani ja mägede vahel, öösel ookeani kohin ja maailma serv. Jõulud jalgupidi rannas, veidi ainult tatsides, et meduusid särakat ei annaks. Natuke kurb vaid, et esimene pool reisist ei saanud pilte teha, kuna kaamera aku oli täiesti tühi. Et nii mõnigi hea pilt jäi tegemata. Kuid mälestused elavad igavesti...