Käisin hiljuti poes ja mõtlesin, et oleks uut hambaharja vaja. Kuna neid brände eriti ei tea ja hambahari on minu jaoks hambahari, mitte mingi bling-bling leiutis, siis võtsin sellise, mis oleks sinine ja lihtne. Miks sinine? Kena värv ju. Aga käepide tundus kuidagi selline natuke suurem, aga noh tühja ka, äkki on käeshoida mõnus. Ostsin ära ja õhtul kiskusin pakist välja ja hakkasin hambaid pesema ning mingil hetkel läksin vist pihta nupukesele ja siis.... hakkas raibe vibreerima suus. Esimese hooga ehmatasin ära ja viskasin kraanikaussi. Väga rõve tunne oli, kui mingi asi vibreerib hammaste vahel nii, et lagin käib järgi. Ja siis sain aru, et see hambahari sisaldab endas mingit mikromootorit, mis paneb ta vibreerima ja sellega peaks ehk vist kaasnema puhtamad hambad. Kuidagi imelik ja ebameeldib tunne oli. Aga noh inimene harjub ju kõigega. Isegi poodu, algul natuke siputab nööriotsas ja siis rahuneb maha.
Kusjuures mul on mingi Gillet-i toode, mis habeme ajamisel ka vibreerib, kuid see pole üldse ebameeldiv ja ausalt öeldes, teeb oma töö korralikumalt.
Igaljuhul esialgu ma pean veel mõttetalguid selle hambaharjaga ja vaatan kas vibreerida või mitte, selles on küsimus.
18 February 2010
16 February 2010
Veidi jahedamad tervitused, kõigest 27 kraadi....
Olen siin üritanud mitu korda ennast võtta kokku ja kirjutada blogi, kuid alati on midagi vahele tulnud. Näiteks kasvõi uni või väsimus peale tööd...
Räägin siis veidi tööst kuna olen siin nüüd mühanud tööd teha veidi pikemalt ja nüüd on kaua oodatud vaba päev, või isegi kaks. Kuigi tegelikult ei olnud plaanis pidada vaba päeva, kuid jäätise autol läks generaator tuksi, siis läks see kohustusliku teenindusse, kuna.....(see on nüüd seekoht, kus hakkan jaurama põhjuse üle) Nimelt igapäev kui sõidan ringi, tean, et selle kütusepaak, peab vastu 4 tundi. Aga lõpuks pidas ta vastu vaid ligi poolteist tundi. Ja üsna tüütu on, et kui parajasti teed jäätist, ja võibolla teenindad just mitut inimest, ning generaator sureb õnnelikult ära. Siis jälle vabandan klientide eest totra olukorra pärast, võtad kanistri, täidan ära, (5 minutit miilustad sellega, et see uuesti tööle läheks) ja siis hakkab kõige parem osa. Generaator töötab, aga jäätist ei saa. Sest see aeg, kui generaator oli kustus, otsustas masinas jäätis taas vedelaks minna. Ning kõik vaatavad ja kõrbevad väljas ning ootavad selle masina järgi, et millal see suvatseb nüüd anda taas normaalset jäätist. Vahest on veel masinal selline trikk varuks, et kui eriti palju inimesi on järjekorras ja generaator vahepeal välja lülitas, siis otsustab kogu süsteem jäätisemasinas kokku joosta. See on umbes selline tunne, et kui sul on väga kiire ja pead veel mingi viimase asja arvutis ära tegema kuid samal ajal arvuti venib nagu tatt lõpetamisega. Selline asi ajab ikka vihale küll ju. Kusjuures jäätise masinal, et käi restart paneeli pealt nupust, vaid võtad kruvika, keerad esipaneeli maha, vajutad seal ühe nupukest (eriti hea on vajutada, sest nupukese kõrval on kohe lahtised elektrijuhtmed. Seega üritad veidi ettevaatlikumalt vajutada) ning siis jälle rõõmsalt ootad. Ja kui väljas on maru kuum, siis näha kuidas inimeste peakohal välguvad juba kurjad mõtted. Eriti kummaline on see, et inimesed tulevad alati majast välja paljajalu, kuigi teavad, et päike on kõrvetav ning kogu maapind on väga tuline. Siis nad seal auto kõrval trambivad jalgu ja hüppavad ühe kohapealt teise kohapeale. Kui nad seda teavad ja iga nädal jäätist ostavad, miks nad seda siis ikka teevad?
Enamus on veel nii mugavad, et ei suvatse isegi paar meetrit lähemale tulla. Näiteks olen ühe maja juures, annan jäätised kätte, siis 15 meetri kaugusel ootavad järgmised, aga lähemale ei viitsi liikuda. Siis viskad müügiakna kinni, istud rooli, (vahest panen selle ägeda jäätise muusika vahest mitte) käik sisse, veered selle 15 meetrit, jälle auto seisma, jooksed tahapoole oma kubikule, aken lahti ning rõõmsalt hakkab müük jälle pihta. Aga kui on tänavas 100 maja? Mõnes kohas teevad inimesed selise seisva grupi, et kõik tulevad ühe kohapeale, siis on lihtne õnneks.
Nii, aga nüüd inimestest... Inimesed on tõesti seinast seina. Lapsed alati jooksevad elu eest välja, mõni kohe rõõmsalt auto ette. Siiani veel ühelegi pihta pole saanud, kuid kui samas vaimus jätkavad, siis ei saa ma midagi lubada. Mõned lähevad täiesti hulluks, kilkavad, mõni karjub, jooksevad ringe või teevad jumal teab mida. Aborigeenid on täiesti omaette teema ja neist võiks jäädagi kirjutama. Osad on ikka sellised, et tulevad 50 sendisega ja küsivad, kas jäätist ei saaks, või isegi, kas veel lisaks ei saaks shokolaadi jäätisele. (väike vihje, jäätis maksab 2 dollarit) nii, et väga ei saa jäätist. Mõned lähevad kohe kurjaks seal, mõni kehitab õlgu muidugi. Ja teised võivad raisata meeletu raha maha jäätisele. Ostavad kogu oma suguvõsale korraga jäätist. Oma vahel on täielikud matsid, kuid minuga on nad üldjuhul alati viisakad. (kõik ju armastavad jäätisemeest). Minu arvates pole nad eriti ilusad. Juba väikestel lastel on nägu selline, nagu vaataks vana meest, kes on koguaeg üli kuri. Näod on kurjad kuidagi. Väga paljudel aborigeenidel on mingi imelik ja naljakas nina, mitte väga kena. Tüdrukutel on aga tihti selline partii ees, et isegi Pamela Andersonil läheks kadeduset nägu roheliseks.
Oli ka juba selline juhtum, et juba õhtul kui läks hämaraks ning lõpetasin just pargis inimeste teenindamise näen, kuidas kaks kutti jalutavad minu poole ja vehivad kätega, et tahavad jäätist. Ma juba selline väsind ja tüdind, et tahaks lugeda päeva lõppenuks. Ja siis tõstab üks kutt ähvardavalt golfikeppi õlale ja nõuavad tasuta jäätist. Ma isegi ei mõelnud, ütlesin mõelmale fuck off dickheads ( vanaema ja vanaisa, see kord ma seda ei tõlgi, kuna see oli üsna koledasti öeldud) ja lõin akna kinni ning sõitsin minema. Mõlemad jäid sinna seisma üsna üllatunud nägudega. Ja minul oli täiesti ükstaskõik. Ja teine lugu oli ka, et tänavapeal sõitsin, ja üks vend karjub kas tasuta jäätist saab. Vastasin, et ei saa. Siis karjus fuck off. Ma teinud sellest pubekast eriti välja ja sõitsin edasi. Mingi ajapärast nägin, et see vend sõitis rattaga mulle kõrvale (ma sõidan ju autoga tänavatel 7 km/h) ja lihtsalt sõitis ja näitas keskmist sõrme. Ma sellise naeratusega ütlesin, et tule lähemale, kutt tuli lähemale. Ütlesin, et tule veel lähemale, murran sul sõrme küljest ja saadan postiga tagasi. Siis ehmatas, jäi säisma ja sõitis tagasi. Mõni on ikka täielik idioot.
Muidu kulgevad tööpäevad suhteliselt probleemi vabalt. Ainuke asi, et seal jäätiseautos pole kliimat ja kui on veidi palavam päev, siis seal sees läheb kohe eriti palavaks. Pole mingi ime, kui ühe päeva jooksul joon ära mingi 4-5 liitrit vedelikku. Ja kui tagasi bossi juurde saan, jooksen talle maja taha ning naudin hetke loodusega :) Tema seda loomulikult ei tea.
Pühapäeval oli aga minul veidi teistsugune tööpäev. Läksin tööle ühekspäevaks esialgu samasse kohta, kus töötavad mu sõbrad Piret ja Silver. Sama asi, teine boss ja "veidi" paremad autod. Läksime veidi paremasse piirkodna kus on veidi paremad kliendid, kellel ka veidi rohkem raha. Algus oli kõik väga hea, kuni... (mis te arvate mis juhtus).... jah autol läks rehv katki. See oli nagu eriti nõme olukord. Nendel bussidel pole ju tagavara rehvi kaasas. Seega siis helistasime bossile ja kurtsime olukorda. Lubas kiirelt tulla uue rehviga. See kiire oli küll kiire, kuid Austraalia kohaselt kiire. Nimelt 2 tundi. Suht mõtetu tunne oli passida lihtsalt kaks tundi ja töö seisis. Vahepeal tulid inimesed sinna ja ostsid isegi nii üht kui teist. Päeva lõpuks saime siiski enam vähem järjepeale. Siinkohal tahakski tänada Piretit, kes pidi ilmselt minu algaja totraid küsimusi taluma. Õnneks on nii Piret kui Sivler pealtnäha suht kannatlikud inimesed, vähemalt minuga, nii, et tänud teile kahele :)
Siin Austraalias on selline komme, et kui sa mingit asja enam ei taha, kuid arvad, et keegi teine võiks tahta, siis tõstad oma asjad nii öelda tänaval tee äärde (siiski oma krundi servapeale soovitavalt) ja las teised siis võtavad. Nägin ükspäev seal üsna okeid ratast, kuid polnud pedaale. Panin selle omale kaubikusse ja tõin õhtul koju selle. Ostsin siis uued pedaalid ja uue esirehvi ning nüüd on lahe sellega sõitmas käia. Eriti poodides, mis asuvad migni 15 minuti jalutus käigu kaugusel. Sellise palavusega muutub see käimine tüütuks, plus see, et tavaliselt on mul vaja käia seal ära üsna ruttu, näiteks ennem tööpäeva. Sest kõik suured poed suletakse juba mingi 5 või 6, aga mina lõpetan töö mingi kell 8 ja tagasi koju jõuan 9, siis pole mingit süüa. Mitu korda olen nüüd McDonald-sis käinud ja isegi pizzat koju tellinud, kuid vahest ju tahaks midagi paremat ka. Muidugi esimene asi, kui ratta korda sain, oli sõit alkohaolipoodi ja ostsin rõõmsalt õlut :) Elu oli kohe veidi ilusam.
Praegu, aga sain teema läbi, vähemalt unisepeaga ei mäleta rohkem asju, mida tahtsin kirjutada, ning ma loen tänase blogi lõppeunks ja lähen otsin endale ühe kohvi, mida olen nillinud juba viimased tund aega... Nägemist
Räägin siis veidi tööst kuna olen siin nüüd mühanud tööd teha veidi pikemalt ja nüüd on kaua oodatud vaba päev, või isegi kaks. Kuigi tegelikult ei olnud plaanis pidada vaba päeva, kuid jäätise autol läks generaator tuksi, siis läks see kohustusliku teenindusse, kuna.....(see on nüüd seekoht, kus hakkan jaurama põhjuse üle) Nimelt igapäev kui sõidan ringi, tean, et selle kütusepaak, peab vastu 4 tundi. Aga lõpuks pidas ta vastu vaid ligi poolteist tundi. Ja üsna tüütu on, et kui parajasti teed jäätist, ja võibolla teenindad just mitut inimest, ning generaator sureb õnnelikult ära. Siis jälle vabandan klientide eest totra olukorra pärast, võtad kanistri, täidan ära, (5 minutit miilustad sellega, et see uuesti tööle läheks) ja siis hakkab kõige parem osa. Generaator töötab, aga jäätist ei saa. Sest see aeg, kui generaator oli kustus, otsustas masinas jäätis taas vedelaks minna. Ning kõik vaatavad ja kõrbevad väljas ning ootavad selle masina järgi, et millal see suvatseb nüüd anda taas normaalset jäätist. Vahest on veel masinal selline trikk varuks, et kui eriti palju inimesi on järjekorras ja generaator vahepeal välja lülitas, siis otsustab kogu süsteem jäätisemasinas kokku joosta. See on umbes selline tunne, et kui sul on väga kiire ja pead veel mingi viimase asja arvutis ära tegema kuid samal ajal arvuti venib nagu tatt lõpetamisega. Selline asi ajab ikka vihale küll ju. Kusjuures jäätise masinal, et käi restart paneeli pealt nupust, vaid võtad kruvika, keerad esipaneeli maha, vajutad seal ühe nupukest (eriti hea on vajutada, sest nupukese kõrval on kohe lahtised elektrijuhtmed. Seega üritad veidi ettevaatlikumalt vajutada) ning siis jälle rõõmsalt ootad. Ja kui väljas on maru kuum, siis näha kuidas inimeste peakohal välguvad juba kurjad mõtted. Eriti kummaline on see, et inimesed tulevad alati majast välja paljajalu, kuigi teavad, et päike on kõrvetav ning kogu maapind on väga tuline. Siis nad seal auto kõrval trambivad jalgu ja hüppavad ühe kohapealt teise kohapeale. Kui nad seda teavad ja iga nädal jäätist ostavad, miks nad seda siis ikka teevad?
Enamus on veel nii mugavad, et ei suvatse isegi paar meetrit lähemale tulla. Näiteks olen ühe maja juures, annan jäätised kätte, siis 15 meetri kaugusel ootavad järgmised, aga lähemale ei viitsi liikuda. Siis viskad müügiakna kinni, istud rooli, (vahest panen selle ägeda jäätise muusika vahest mitte) käik sisse, veered selle 15 meetrit, jälle auto seisma, jooksed tahapoole oma kubikule, aken lahti ning rõõmsalt hakkab müük jälle pihta. Aga kui on tänavas 100 maja? Mõnes kohas teevad inimesed selise seisva grupi, et kõik tulevad ühe kohapeale, siis on lihtne õnneks.
Nii, aga nüüd inimestest... Inimesed on tõesti seinast seina. Lapsed alati jooksevad elu eest välja, mõni kohe rõõmsalt auto ette. Siiani veel ühelegi pihta pole saanud, kuid kui samas vaimus jätkavad, siis ei saa ma midagi lubada. Mõned lähevad täiesti hulluks, kilkavad, mõni karjub, jooksevad ringe või teevad jumal teab mida. Aborigeenid on täiesti omaette teema ja neist võiks jäädagi kirjutama. Osad on ikka sellised, et tulevad 50 sendisega ja küsivad, kas jäätist ei saaks, või isegi, kas veel lisaks ei saaks shokolaadi jäätisele. (väike vihje, jäätis maksab 2 dollarit) nii, et väga ei saa jäätist. Mõned lähevad kohe kurjaks seal, mõni kehitab õlgu muidugi. Ja teised võivad raisata meeletu raha maha jäätisele. Ostavad kogu oma suguvõsale korraga jäätist. Oma vahel on täielikud matsid, kuid minuga on nad üldjuhul alati viisakad. (kõik ju armastavad jäätisemeest). Minu arvates pole nad eriti ilusad. Juba väikestel lastel on nägu selline, nagu vaataks vana meest, kes on koguaeg üli kuri. Näod on kurjad kuidagi. Väga paljudel aborigeenidel on mingi imelik ja naljakas nina, mitte väga kena. Tüdrukutel on aga tihti selline partii ees, et isegi Pamela Andersonil läheks kadeduset nägu roheliseks.
Oli ka juba selline juhtum, et juba õhtul kui läks hämaraks ning lõpetasin just pargis inimeste teenindamise näen, kuidas kaks kutti jalutavad minu poole ja vehivad kätega, et tahavad jäätist. Ma juba selline väsind ja tüdind, et tahaks lugeda päeva lõppenuks. Ja siis tõstab üks kutt ähvardavalt golfikeppi õlale ja nõuavad tasuta jäätist. Ma isegi ei mõelnud, ütlesin mõelmale fuck off dickheads ( vanaema ja vanaisa, see kord ma seda ei tõlgi, kuna see oli üsna koledasti öeldud) ja lõin akna kinni ning sõitsin minema. Mõlemad jäid sinna seisma üsna üllatunud nägudega. Ja minul oli täiesti ükstaskõik. Ja teine lugu oli ka, et tänavapeal sõitsin, ja üks vend karjub kas tasuta jäätist saab. Vastasin, et ei saa. Siis karjus fuck off. Ma teinud sellest pubekast eriti välja ja sõitsin edasi. Mingi ajapärast nägin, et see vend sõitis rattaga mulle kõrvale (ma sõidan ju autoga tänavatel 7 km/h) ja lihtsalt sõitis ja näitas keskmist sõrme. Ma sellise naeratusega ütlesin, et tule lähemale, kutt tuli lähemale. Ütlesin, et tule veel lähemale, murran sul sõrme küljest ja saadan postiga tagasi. Siis ehmatas, jäi säisma ja sõitis tagasi. Mõni on ikka täielik idioot.
Muidu kulgevad tööpäevad suhteliselt probleemi vabalt. Ainuke asi, et seal jäätiseautos pole kliimat ja kui on veidi palavam päev, siis seal sees läheb kohe eriti palavaks. Pole mingi ime, kui ühe päeva jooksul joon ära mingi 4-5 liitrit vedelikku. Ja kui tagasi bossi juurde saan, jooksen talle maja taha ning naudin hetke loodusega :) Tema seda loomulikult ei tea.
Pühapäeval oli aga minul veidi teistsugune tööpäev. Läksin tööle ühekspäevaks esialgu samasse kohta, kus töötavad mu sõbrad Piret ja Silver. Sama asi, teine boss ja "veidi" paremad autod. Läksime veidi paremasse piirkodna kus on veidi paremad kliendid, kellel ka veidi rohkem raha. Algus oli kõik väga hea, kuni... (mis te arvate mis juhtus).... jah autol läks rehv katki. See oli nagu eriti nõme olukord. Nendel bussidel pole ju tagavara rehvi kaasas. Seega siis helistasime bossile ja kurtsime olukorda. Lubas kiirelt tulla uue rehviga. See kiire oli küll kiire, kuid Austraalia kohaselt kiire. Nimelt 2 tundi. Suht mõtetu tunne oli passida lihtsalt kaks tundi ja töö seisis. Vahepeal tulid inimesed sinna ja ostsid isegi nii üht kui teist. Päeva lõpuks saime siiski enam vähem järjepeale. Siinkohal tahakski tänada Piretit, kes pidi ilmselt minu algaja totraid küsimusi taluma. Õnneks on nii Piret kui Sivler pealtnäha suht kannatlikud inimesed, vähemalt minuga, nii, et tänud teile kahele :)
Siin Austraalias on selline komme, et kui sa mingit asja enam ei taha, kuid arvad, et keegi teine võiks tahta, siis tõstad oma asjad nii öelda tänaval tee äärde (siiski oma krundi servapeale soovitavalt) ja las teised siis võtavad. Nägin ükspäev seal üsna okeid ratast, kuid polnud pedaale. Panin selle omale kaubikusse ja tõin õhtul koju selle. Ostsin siis uued pedaalid ja uue esirehvi ning nüüd on lahe sellega sõitmas käia. Eriti poodides, mis asuvad migni 15 minuti jalutus käigu kaugusel. Sellise palavusega muutub see käimine tüütuks, plus see, et tavaliselt on mul vaja käia seal ära üsna ruttu, näiteks ennem tööpäeva. Sest kõik suured poed suletakse juba mingi 5 või 6, aga mina lõpetan töö mingi kell 8 ja tagasi koju jõuan 9, siis pole mingit süüa. Mitu korda olen nüüd McDonald-sis käinud ja isegi pizzat koju tellinud, kuid vahest ju tahaks midagi paremat ka. Muidugi esimene asi, kui ratta korda sain, oli sõit alkohaolipoodi ja ostsin rõõmsalt õlut :) Elu oli kohe veidi ilusam.
Praegu, aga sain teema läbi, vähemalt unisepeaga ei mäleta rohkem asju, mida tahtsin kirjutada, ning ma loen tänase blogi lõppeunks ja lähen otsin endale ühe kohvi, mida olen nillinud juba viimased tund aega... Nägemist
Subscribe to:
Posts (Atom)
