See aeg, kui teie mõtlete soojale ilmale ja saunale, saan mina seda omal nahal tunda. Meil praegu tagasihoidlikult 35 kraadi varjus. Päikse käes isegi "veidi" soojem. Mõtlesin, et ostan jäätist. Enne kui ampsu sain, oli jäätis juba sulanud rõõmsalt mu särgi peale... Mis siis ikka, käin edasi kirju särgiga :)
Nüüd ostsin endale uue telefoni. Uskuge või mitte, kuid telefon maksis 59 dollarit (kroonides siis kuskil 590) ja see on tutikas, garantiiga telefon. Jah, lisaks veel, et ostsin poest, mitte kellegi käest. Sellised elektroonilised vidinad on Austraalias odavad. Number jäi samaks. Seega palun kõigil mulle sms või kõne teha, et saaksin teie numbrid tagasi, kuna minul pole peaaegu kellegi numbrit.
Aga nüüd siis randa päikest, kokteili ja kauneid tüdrukuid nautima :) Suvi on saabunud...
21 October 2009
19 October 2009
Mis kurat toimub? Savisaar jälle võimul?
Läksin mina hommikul (minu hommikul) postimees. ee- sse et vaadata valimistulemusi, ja vägagi reaalselt jättis süda nii mõnedki löögid vahele. Ma lihtsalt olin jahmunud. Endiselt võimul üks vana peer, kes on osav manipuleerima madalalaubaliste või mitte- eestlastega. On siis tõesti niipalju selliseid lühinägelikke, madalalaubalisi ja mitte-eestlasi meil Tallinnas? Tundub tõesti, et nii see olukord on. Imestatakse, mille kuradi pärast, ei taheta elada Tallinnas. Põhjus ongi näha ju igapäeva elus. Kuidas populistlike lausetega ja ka tegevustega ostetakse inimesi, kes ei ole ise võimelised mõtlema, vaid seda tehakse nende eest. Mis meil järgmisena toimuma hakkab? Varsti hakatakse ehk legaalse kuuliga puhastama tänavaid teisiti mõtlejatest? Vaikselt hakkamegi juba liikuma sinna. Ma ei saa aru, kust kivi alt roomavad välja kõik need keski pooldajad, kes peavad ninasarvikut oma ebajumalaks. Kas tõesti on meil Eestis niipalju inimesi, kellel puudub võime näha, kuidas nendega manipuleeritakse või siis tõesti tahetakse ronida suure karu „kaitsva“ käpa alla? Minul, kes olen uhke, et olen eestlane, hakkab paha, et kuidas oleme lasknud oma vabariigi pealinnal nii alla käia, et sõnaõigust pole mitte reaalselt eestlastel vaid muulastel. Ainus lohutus, mida antud hetkel leian on see, et meie riigike on noor ja õpib ning üks hetk peavad hakkama ära kaduma need vanad peerud, kellel on juba juured alla kasvanud. Ütlen julgelt, et mina olen rahul valitsuse tööga, (jah, muidugi panevad ka nemad mööda vahest). Kuid tundub, et kogu poliitilisel maastikul peaks hakkama harvendust tegema ning laskma noorematel asja üle võtta. Hiljuti lugesin, kuidas mingi välisajakirjanik võttis sõna, et eestlased on liiga suletud ja liiga padu-isamaalised. Õige ka, et oleme. Olen rännanud palju mööda maailma ringi ja kohanud paljusid erinevaid inimesi. Ja tegelt on see õige, et jääme iseendaks. Oleme pealtnäha küll paindlikud teiste suhtes ja avatud uutele mõttekäikudele, kuid sisetuum jääb ikka samaks, samas klapid jäävad ka ikka silmade ette. Hommikul vara ehk liiga kuri kiri? Miks mitte, kui ei suuda tolereerida lollusi, mis meil toimub.
17 October 2009
Lööks vardasse kõik, kes näpivad võõrast vara (kaasaarvatud võõraid mehi/naisi)
Tervitused,
Nüüd siis pikemalt mis juhtus või mis toimus.
Lühidalt öeldes, murti hostelisse sisse ja varastati kõike mida sai, üli ruttu.
Pikemalt kirjutades toimus siis a la kõik nii:
Läksin magama mingi 12 paiku ja sain magada kuskil kaks tundi, ärkasin üles mingi lollaka sisetunde peale, et midagi on viltu. Tahtsin teada mis kell on ja hakkasin haarama oma telefoni. Aga mida ei ole, on telefon. Siis oli kohe, et mida kuradit. Nägin siis, et voodi kõrval nagis olevad võtmed koos kellaga on ka kadunud. Kusjuures tavaliselt hoian ma oma seifi tüüpi kappis läpakat, kuid olin õhtul väga väsinud, ei hakanud panema läpakat sinna, vaid panin siis riiete vahele. Ning üllatus üllatus, läpakas ka läinud, koos laadijate ja kõigega. No siis oli küll kiire riietus ning jooksin kiirelt alla retseptsiooni, et mind on röövitud. Võttes ühe kuti retseptsioonist kaasa, hakkasime tagasi üles minema, ja poole trepipeal tuli mingi jorss vastu. Kõndisime ülespoole ja siis mõtlesime, et kurat, seda venda pole küll ennem näinud siin. Siis oli selge, või noo peaaegu selge. Kiirelt trepist alla, (peaaegu jalaga uks lahti) ja järgi. Mingi kiirema ja mitte väga lühikese spurdi järel olime tal kannul. Siis ta tegi nägu, et ei tea midagi. Hakkasime siis kutti pinnima ja pärima, et mis kotis jne. Ei tahtnud kohe nägupidi asfladisse lüüa, kuna polnud siiski 100% kindel. Ning järsku üritas mind lüüa, mille peale ma eemale türjusin ja virutasin sellise paugu mööda vahtimist, et ma ei oleks üllatunud, kui tal ninaluu läks. Tema hoides siis ninast kinni, haarasin mina temalt koti ja hakkasin sisse piiluma. Üllatus üllatus, sealt vaatas vastu tuttav läpakas ja väga palju muudki. Siis üritas ta koti minult haarata, kuid nüüd tänu sõnad minu vend Andrusele, kellega vühe treenitud võitluskunsti võtteid, haarasin ühekäega sõrmedest ja tise käe panin tal küünarnuki taha, ning panin valu asendisse tema, et käsi oli välja väänatud sirgeks, kuid kõik toimus üsna jõuliselt ning siis käis kraks. Kraks tema sõrmeluudeg,a mis käisid tagurpidi. See hääl oli suht rõve ja isegi õõvastav, millepeale ma ta kiirelt lahti lasin. Tema valust karjudes, ja oma tagurpidi näppe hoides. Siis korraks vaatasin kotti, et kas tegelt ka kõik seal sees. Pime oli esiteks ja teiseks oli seal väga palju asju. Tema aga mõistis oma üsnagi nürit olukorda, millepeale pani tema punuma. Ütlen ausalt, ma pole kedagi näinud veel iial nii kiirelt jooksmas. (vot vabandust, olen küll. See oli aastaid tagasi minu suvilas, täpsemalt kui mina 15 olin saamas ja meie külavahe tee oli kruusakas, kuid peale vihma oli see väga väga märgi. Ja olin siis seal oma kahe sõbraga Raimondi ja tema väike venna Edmondiga. Edmond sidus paelu just ja nägi autot tulemas, mille peale ta vandus talle püha surma, kui auto lombist läbi sõidab. Ja mis te arvate mis juhtus? Muidugi sõitis auto lombist läbi, mille peale Edmond saatis selle autojuhi nii kapitaalselt anatoomiliselt võimatusse kohta, kui üldse andis saata. Kuid seda kuulnud autojuht, tõmbas käsipiduri peale, kargas välja ja lubas Edmondi maha lüüa. Edmond pani siis plagama, ilmselt oli temalgi surma hirm silme ees. Ma pole nii laiska inimest näinud iial nii kiirelt jooksmas. Meie muidugi Raimondiga olime naerust kõverad ega suutnud kuidagi kaasatunda või aidata. Autojuht pöördus siis ümber ja sõitis minema. Edmondi leidsime ka kuskil põõsa alt või nii).
Igaljuhul tagasi tulles eilse teema peale, siis ta pani ilgelt jooksu, me jälitasime teda, mina jooksin vähe aeglasemalt kuna minu käes oli nüüd kott ja püksid tahtsid alla vajuda. Ja teine kutt oli talle kohe kohe järele jõudmas, kui varas hüppas taksosse ja pääses minema.
Tagasi siis hosteli jõudes, avasime koti ja seal olid kõik muud asjad sees, ja kõikide inimeste asjad sees. Välja arvatud siis minu telefon, minu võtmed ja ühe kuti ipod. Ma olen nüüd nagu mingi hosteli kangelane, kes võitleb nüüd varastega ka, peale selle, et olen juba imelik ja hull Eestlane, kes klaasikildudel käib. Hommiku poole ööd, käis politsei, kes siis kõik kirja pani jne. Kiitsid mind hea töö ees, et päästsin kõigi teiste asjad ja tegin piisavalt kahju vargale, kuid ilmselt mitte piisavalt. Seega on kõik mu asjad, olid telefons, on kõik läinud. Telefoni numbrid (viimased 6-7 aastat) smsid, plus mul olid seal panga koodid ja kasutajad, erinevad litsentsi koodid, aadressid ja kõik muu) veidi masendav olla ütleks ausalt. Ja ma eile just täiendasin oma krediiti telefonile ja mul oli ostetud telefonile sisse ja uus mälukaart. Et lõpuks ütleks, kurat. Kui kätte saan, siis maha löön.
Aga nüüd tean, et mul on ikka mingi jube hea sisemine vaist, mis aitab häda korral, vastasel juhul ma oleks edasi magand ja poleks midagi arusaanud ning oleks kõigist asjadest ilma jäänud.
Teie, aga hodike oma asju ja minge tehke üks kalli kellegile, kes on kallis...
Nüüd siis pikemalt mis juhtus või mis toimus.
Lühidalt öeldes, murti hostelisse sisse ja varastati kõike mida sai, üli ruttu.
Pikemalt kirjutades toimus siis a la kõik nii:
Läksin magama mingi 12 paiku ja sain magada kuskil kaks tundi, ärkasin üles mingi lollaka sisetunde peale, et midagi on viltu. Tahtsin teada mis kell on ja hakkasin haarama oma telefoni. Aga mida ei ole, on telefon. Siis oli kohe, et mida kuradit. Nägin siis, et voodi kõrval nagis olevad võtmed koos kellaga on ka kadunud. Kusjuures tavaliselt hoian ma oma seifi tüüpi kappis läpakat, kuid olin õhtul väga väsinud, ei hakanud panema läpakat sinna, vaid panin siis riiete vahele. Ning üllatus üllatus, läpakas ka läinud, koos laadijate ja kõigega. No siis oli küll kiire riietus ning jooksin kiirelt alla retseptsiooni, et mind on röövitud. Võttes ühe kuti retseptsioonist kaasa, hakkasime tagasi üles minema, ja poole trepipeal tuli mingi jorss vastu. Kõndisime ülespoole ja siis mõtlesime, et kurat, seda venda pole küll ennem näinud siin. Siis oli selge, või noo peaaegu selge. Kiirelt trepist alla, (peaaegu jalaga uks lahti) ja järgi. Mingi kiirema ja mitte väga lühikese spurdi järel olime tal kannul. Siis ta tegi nägu, et ei tea midagi. Hakkasime siis kutti pinnima ja pärima, et mis kotis jne. Ei tahtnud kohe nägupidi asfladisse lüüa, kuna polnud siiski 100% kindel. Ning järsku üritas mind lüüa, mille peale ma eemale türjusin ja virutasin sellise paugu mööda vahtimist, et ma ei oleks üllatunud, kui tal ninaluu läks. Tema hoides siis ninast kinni, haarasin mina temalt koti ja hakkasin sisse piiluma. Üllatus üllatus, sealt vaatas vastu tuttav läpakas ja väga palju muudki. Siis üritas ta koti minult haarata, kuid nüüd tänu sõnad minu vend Andrusele, kellega vühe treenitud võitluskunsti võtteid, haarasin ühekäega sõrmedest ja tise käe panin tal küünarnuki taha, ning panin valu asendisse tema, et käsi oli välja väänatud sirgeks, kuid kõik toimus üsna jõuliselt ning siis käis kraks. Kraks tema sõrmeluudeg,a mis käisid tagurpidi. See hääl oli suht rõve ja isegi õõvastav, millepeale ma ta kiirelt lahti lasin. Tema valust karjudes, ja oma tagurpidi näppe hoides. Siis korraks vaatasin kotti, et kas tegelt ka kõik seal sees. Pime oli esiteks ja teiseks oli seal väga palju asju. Tema aga mõistis oma üsnagi nürit olukorda, millepeale pani tema punuma. Ütlen ausalt, ma pole kedagi näinud veel iial nii kiirelt jooksmas. (vot vabandust, olen küll. See oli aastaid tagasi minu suvilas, täpsemalt kui mina 15 olin saamas ja meie külavahe tee oli kruusakas, kuid peale vihma oli see väga väga märgi. Ja olin siis seal oma kahe sõbraga Raimondi ja tema väike venna Edmondiga. Edmond sidus paelu just ja nägi autot tulemas, mille peale ta vandus talle püha surma, kui auto lombist läbi sõidab. Ja mis te arvate mis juhtus? Muidugi sõitis auto lombist läbi, mille peale Edmond saatis selle autojuhi nii kapitaalselt anatoomiliselt võimatusse kohta, kui üldse andis saata. Kuid seda kuulnud autojuht, tõmbas käsipiduri peale, kargas välja ja lubas Edmondi maha lüüa. Edmond pani siis plagama, ilmselt oli temalgi surma hirm silme ees. Ma pole nii laiska inimest näinud iial nii kiirelt jooksmas. Meie muidugi Raimondiga olime naerust kõverad ega suutnud kuidagi kaasatunda või aidata. Autojuht pöördus siis ümber ja sõitis minema. Edmondi leidsime ka kuskil põõsa alt või nii).
Igaljuhul tagasi tulles eilse teema peale, siis ta pani ilgelt jooksu, me jälitasime teda, mina jooksin vähe aeglasemalt kuna minu käes oli nüüd kott ja püksid tahtsid alla vajuda. Ja teine kutt oli talle kohe kohe järele jõudmas, kui varas hüppas taksosse ja pääses minema.
Tagasi siis hosteli jõudes, avasime koti ja seal olid kõik muud asjad sees, ja kõikide inimeste asjad sees. Välja arvatud siis minu telefon, minu võtmed ja ühe kuti ipod. Ma olen nüüd nagu mingi hosteli kangelane, kes võitleb nüüd varastega ka, peale selle, et olen juba imelik ja hull Eestlane, kes klaasikildudel käib. Hommiku poole ööd, käis politsei, kes siis kõik kirja pani jne. Kiitsid mind hea töö ees, et päästsin kõigi teiste asjad ja tegin piisavalt kahju vargale, kuid ilmselt mitte piisavalt. Seega on kõik mu asjad, olid telefons, on kõik läinud. Telefoni numbrid (viimased 6-7 aastat) smsid, plus mul olid seal panga koodid ja kasutajad, erinevad litsentsi koodid, aadressid ja kõik muu) veidi masendav olla ütleks ausalt. Ja ma eile just täiendasin oma krediiti telefonile ja mul oli ostetud telefonile sisse ja uus mälukaart. Et lõpuks ütleks, kurat. Kui kätte saan, siis maha löön.
Aga nüüd tean, et mul on ikka mingi jube hea sisemine vaist, mis aitab häda korral, vastasel juhul ma oleks edasi magand ja poleks midagi arusaanud ning oleks kõigist asjadest ilma jäänud.
Teie, aga hodike oma asju ja minge tehke üks kalli kellegile, kes on kallis...
Varastatud
Tana oosel rooviti meie hostelis asju. Kadunud on minu arvuti ja telefon. Seega age pikka viha pidage, kui ma enam ei helista, pole numbreid ega midagi. Edasine info tulekul
11 October 2009
Tehtud, vähemalt vol 1
Tervitused klaasikildudelt.
Mitte igapäev ei ole võimalus meil iseennast ületadaja avardada oma mugavustsooni. Seda saab ju teha vaid riskides ja riske meeldib mulle süüa hommikuks. Või nali naljaks. Aga viimasel ajal olen tundnud ennast veidi rahutult ja mingi tobe raskus on sees olnud. Olen otsinud võimalust seda kuidagi välja elada ja siis tekkis vinge võimalus. Nimelt korraldati meil hostelis talendi õhtu. Enam vähem sama, mis meil telekas on talendijaht. Esimene mõte oli kohe sütelkõndimine, aga kuidagi ei õnnestu teha siin sellist lõket, seega tuli leida alternatiiv. Mõtlesin, et pole kunagi proovinud klaasikildudel käia, et ma proovin siis seda. Kaks päeva varem hakkasin õllepudeleid korjama. Ja kui aeg oli käes, oli mul 3 mingi kindla naljaka suurusega kastitäid õllepudeleid. Toppisin, siis need suurde musta prügikotti ja kukkus purustama neid liha haamriga. Polnud midagi paremat. Hiljem korjasin pudelikaelad vaid välja. Kahjuks ei õnnestunud mul teha neid kuidagi vähem tervamaks, nagu on mõned trikid, et paned ümmargusse prügikasti ja veeretad seda. NIng siis killud lihvivad üksteiselt teravad nurgad maha. Seega panin siis üsnagi toored ja kurjad klaasikillud põrandale ning kukkusin jalutama. Küll üsna rahulikult ja pisikeste sammude kaupa. Nii elevust rohkem ja tasakaal püsib ka paigas. rada oli kuskil veidi alla nelja meetri. Alguses tundus, veidi kõhe momendiks, aga hirm sai pööratud endas uudishimuks ning võtsingi selle väikse jalutuskäigu ette. Iga sammuga oli kuulda, kuidas klaasikillud purunevad jalge all. Rahvas ohhetas ja jälgis iga momenti. Isegi jäi mulle võimalus näha ja lugeda nende emotsioone nägudelt. Kes vaatas kogu trikki vastikusega, kes oli üllatunud, kes oli jahmunud, kes ei suutnud üldse vaadata, sest tal hakkas paha. Aga tehtud sain ja mitte ühtegi torget ega sisselõiget. Jalatallad olid täiesti puhtad. Ja see oli võimas tunne. Kuigi isiklikult arvan, et klaasikildudel oli lihtsam käia kui sütel. See andis mulle võimsa enesetunde ja kõik sisemised rahutused olid nagu luuaga pühitud. Pluss väike lisa punkt ka sellele, et edevus ehunnik nagu ma olen, meeldis mulle selline tähelepanu.
Siinkohal ütleks tänusõnad ka Urmasele, kes veidi aitas mõne hea nõuandega :)
Siinkohal soovin kõigile vähe teravamaid elamusi ja ärge kartke suurendada oma mugavustsooni eneseülatamisega.
Mitte igapäev ei ole võimalus meil iseennast ületadaja avardada oma mugavustsooni. Seda saab ju teha vaid riskides ja riske meeldib mulle süüa hommikuks. Või nali naljaks. Aga viimasel ajal olen tundnud ennast veidi rahutult ja mingi tobe raskus on sees olnud. Olen otsinud võimalust seda kuidagi välja elada ja siis tekkis vinge võimalus. Nimelt korraldati meil hostelis talendi õhtu. Enam vähem sama, mis meil telekas on talendijaht. Esimene mõte oli kohe sütelkõndimine, aga kuidagi ei õnnestu teha siin sellist lõket, seega tuli leida alternatiiv. Mõtlesin, et pole kunagi proovinud klaasikildudel käia, et ma proovin siis seda. Kaks päeva varem hakkasin õllepudeleid korjama. Ja kui aeg oli käes, oli mul 3 mingi kindla naljaka suurusega kastitäid õllepudeleid. Toppisin, siis need suurde musta prügikotti ja kukkus purustama neid liha haamriga. Polnud midagi paremat. Hiljem korjasin pudelikaelad vaid välja. Kahjuks ei õnnestunud mul teha neid kuidagi vähem tervamaks, nagu on mõned trikid, et paned ümmargusse prügikasti ja veeretad seda. NIng siis killud lihvivad üksteiselt teravad nurgad maha. Seega panin siis üsnagi toored ja kurjad klaasikillud põrandale ning kukkusin jalutama. Küll üsna rahulikult ja pisikeste sammude kaupa. Nii elevust rohkem ja tasakaal püsib ka paigas. rada oli kuskil veidi alla nelja meetri. Alguses tundus, veidi kõhe momendiks, aga hirm sai pööratud endas uudishimuks ning võtsingi selle väikse jalutuskäigu ette. Iga sammuga oli kuulda, kuidas klaasikillud purunevad jalge all. Rahvas ohhetas ja jälgis iga momenti. Isegi jäi mulle võimalus näha ja lugeda nende emotsioone nägudelt. Kes vaatas kogu trikki vastikusega, kes oli üllatunud, kes oli jahmunud, kes ei suutnud üldse vaadata, sest tal hakkas paha. Aga tehtud sain ja mitte ühtegi torget ega sisselõiget. Jalatallad olid täiesti puhtad. Ja see oli võimas tunne. Kuigi isiklikult arvan, et klaasikildudel oli lihtsam käia kui sütel. See andis mulle võimsa enesetunde ja kõik sisemised rahutused olid nagu luuaga pühitud. Pluss väike lisa punkt ka sellele, et edevus ehunnik nagu ma olen, meeldis mulle selline tähelepanu.
Siinkohal ütleks tänusõnad ka Urmasele, kes veidi aitas mõne hea nõuandega :)
Siinkohal soovin kõigile vähe teravamaid elamusi ja ärge kartke suurendada oma mugavustsooni eneseülatamisega.
Subscribe to:
Posts (Atom)
