G'day mates (tere sõbrad)

Pole mõnda aega jõudnud kirjutada, kuid üritaks natukene siis anda infot oma tegemistest või mitte tegemistest.
Võiks öelda, et olen pidevalt töötanud, kuid see ei vastagi nüüd tõele, vähemalt viimased kaks nädalat. Olen saanud üsna palju puhata, kuna vahepeal olid ilmad kehvad ja siis ka töökoha vahetus. Täpsemalt töö on sama, lihtsalt uus boss on ja uuemad ja vähe paremad autod. Piirkonnad töötamiseks on ka teisied ja peaksid olema ka paremad. Minu ülemuseks on nüüd Glenn, kes on ka Silveri ja Pireti boss. Et põhimõtteliselt töötame nüüd üheskoos. Kuigi hetkel tegutsevad nemad farmis ning neid väga ei kohta.
Mulle tulid siia külla sõbrad Sydneist. Täpsemalt kaks prantslast, kellega tutvusin Sydneys (teisel nädalal olles hostelist). Üks nendest töötab nüüd siin hotellis ja teine rändab veel veidi ringi ennem kui kodumaale läheb tagasi.
Ükspäev (eile, täpsemalt esmaspäeval siis) mõtlesime minna Wave Rock vaatama ( põhimõtteliselt hiigelvanad kivimid, mis näevad välja nagu lained).
Vahelduseks veidi igavat informatsiooni.: Kivide "lainekõrgus" on kuskil 15 meetrit ja pikkust on tal ligi 110 meetrit. Tekkinud on need ligi 2700 miljonit aastat tagasi. Tekkimise põhjus on üsna keeruline seletada, kuid lühidalt vesi on teinud oma tööd.
Siin muidugi ennem minekut sai kõvasti kohmerdatud, mis tähendas, et veidi jäime hiljaks oma väljasõiduga. Sõit kokku oli nii tagasihoidlikult 800 km (alustades ja lõpetades maja eest). Parajasti sinna sõites ütlesin reisikaaslasele, et näe 260 km on läbi, nüüd peaks olema juba Eesti Vabariigist lahkunud. Ta ei uskunud oma kõrvu, et meie riigike võib olla nõnda väike. No näed, on ju! Mis mulle meeldis, et maanteedel on normaalne kiirusepiirang kõigest 110, seega pikema maa sõitmine ei ole nii tülikas, kui kuskil jokutada 90-ga. Kuigi siin väga kiirust ei taha ületada, muidu on politsei suht kiirelt turjas. Selline mõõdukas + 7 üle on normaalne. Üsna künklik oli sõita ja eriliselt pani kulmu kergitama see, kui üks hetk oli silt teel, et kaherealine tee läheb edasi üherealiseks ja samal ajal tuli rekka vastu. Kuradi ozid on hoidnud 10 km asfaldit kokku kuksil keset teed ja teinud selle ühe realiseks. Küsimus siin, kuhu pandi see ülejäänud asfald, kellegile maja esiseks parkimiseks? Pilt on igaljuhul siin....

Vahepeal tegime väikse peatuse York-is. Sellie väike külake/linnake. Üks peatänav ja põhimõtteliselt kõik.

Omaette armas oli ka selline väike linna elu. Samas ise ei tahaks elada seal. Asub Perth-ist ligi 100 km kaugusel ning seal pole nagu õieti midagi teha. Korraks on lahe seal teha peatust, kuid elada..... no way!
Kohale jõudes Wave Rock-i ootas üsna huvitav moment. Tuli tunne, et oleks nagu Eestisse jõudnud. Loodus oli sarnane? Ei! Parkimise eest taheti raha saada. Idiootsus kuubis minu arvates. Oled kuskil jumal teab kus kohas, pargid mingil tolmusel nii öelda parkimisplatsil ja maksad selle eest 7 dollarit. Nojah, kui vaja maksta siis maksad, kuigi ei saa nagu väga poindist aru. Ja siis nägime seda ägedat kaljut, mis nägi välja nagu laine. Esimene reaktsioon, wow. No tegelt oli teine ja kolmaski täpselt sama reaktsioon. Veidi rikkus aga ideaalset idülli kamp Taiwaani noori, kes pidid pildistama ennast igas võimalikus positisiooni ja igas erinevas rivistuses. Ja üsna tüütult lärmakad ka. Oleks nii mõnegagi tahtnud teha sarnaseid katseid, mis pani Newtoni sõnastama seaduseid. Katsetada kuidas gravitatsioon toimib nende Taiwaani inimeste peal, kui neid veidi aidata kalju äärepealt. Tundun veidi kuri? Ei, üldsegi mitte. Aga oled sõitnud mingi pea neli tundi, et vaadata rahus üsna uhket imet, mis tekkisid miljoneid aastaid tagasi, siis lärmavad ja klõpsivad inimesed, tunduvad üsnagi tüütud.



Kivikaljule sai ka otsa ronitud ja väike ring seal peal tehtud. Vaade seal üleval on üsna kaunis ja üsna kaugele on kõik näha. Isegi paistis üks väga lahe järveke, mis peegeldas ideaalselt lähemid puid. Selline täielik oaas keset mitte midagi. Kuna piltidelt on näha, et kvaliteediga ei hiilga, siis saage aru, et tegemist on ühe tavalise digikaga, mis ühel reisikaaslasel oli.

Kui väike käik seal peal tehtud, läksime vaatama jõehobu suu kivi. Täpsemalt siis kivid, mis näevad välja nagu jõehobu suu.
Pidime ju jõehobu suhu ronima. Kusjuures kui õige tuul on ja mingi saja erineva kooslus korraga, pidi sealt ka möiret saama kuulda. Meil jäi siiski see kuulmata. Aga lahe oli see ikkagist.


Natuke saigi ringivaadatud ja siis tagasi. Tagasi sõites nägime mitmel pool kontroll kulupõlengid, mis pimedas olid eriti kaunid. Väike naljaga mõte tuli, et võtaks Peebu ja Urmase (kui nad vaid siin oleksid) ja läheks teeks väikest tulelkõndimist. Kindlasti omapärane trikk. (ei, põlengust mul pilte ei ole).
Järgmisel päeval mõtlesin, et läheks ostaks kaamera, mõeldud ja tehtud. Kaamera oli äge, vee kindel (kuni 5 meetrit) ja põrutuskindel (a la 1,5 meetrit) ja siis sai sõbrad kaasavõetud ning randa. Läheks proovis järgi kuidas pildid tulevad siis. Esimesed kaks pilti olid väga ägedad, kuni mulle seljatagant ligi hiiliti ja lükati mind kogu riiete ja asjadega vette. Muidu poleks ju midagi olnud, kuid kukkumise ajal libises kaamera mu käest lahti ja nii õnnetult et pael mu käeümbert libises ka ära ning kaamera vette. Veekindel, pole ju lugu. Aga tal pole gps-i, et seda raibet veealt üles leida. Pärast siis neljakesi otsisime meres seda kaamerat. Muidugi jah, ägagi tulutult. Tund aega jõudsin olla kaamera omani. See peab olema mingi rekord! Noh läinud siis läinud. Aga nüüd mõnda aega ei tule jälle mingeid pilte. Kuramus küll!
Rand ise oli selline (tehtud jälle siis teise inimese kaameraga)

Tervitustega maalt ja jäätiselt..... (sorry, pole isegi merd näinud üsna kaua)

Olen siin pikemat aega venitanud oma blogi kirjutamisega ja nüüd siiski üritan kogu selle teema üleslaadida. Algul polnud ehk eriti midagi kirjutada ja siis hakkas asju tulema korraga ja palju. Nagu alati ja kõigega...
Alustada ehk võiks sellega, et on näha, kuidas sügis hiilib vaikselt lähemale. Nagu salamisi kuid vaikselt ennast näidates. Päevad on jahedamad, nii 25-33 kraadi kõigesti, rohkem on pilves ja muidugi mis põhiline, enam ei pea nii tihedalt kasutama konditsioneeri nii autos kui majas. Isegi täna öösel oli mul selgelt külm, kuna väljas 19 kraadi.
Rääkidest ilmast, siis oli meil siin Perthis kõva torm, mida pole nähtud juba 16 aastat (oli vist nii, kes teab, see parandab, mitte ei õienda). Aga Perth on suur ja üsna erinevalt toimus see torm. Seal kandis kus Piret ja Silver elavad, polnud nagu häda midagi, siin kus mina elan, olin kõigest 24 tundi ilma elektrita, mingi aeg polnud ka gaasi ja vett. Kuigi mis sellest veest, kui elektrit polnud ja boiler ei töötanud. Maja rahvaga vähemalt tegime romantilse hõngus kaardimängu küünlavalgel, mis oli omamoodi naljakas. Mitte, et ma ärpleks, kuid kõik mängud võitsin mina:)
Samas tuli väga meeletus koguses vihma, mis osades kohtades tekitas "väiksemaid üleujutusi" ja oli ka probleeme selliseid, kus majad, mis asusid mägede kõrval, voolas muda majja. Telekas näitas, kuidas mingil tegelased oli köök vööstsaati muda täis. Koristusfirmad vist peavad nüüd võidu telefonilahinguid, et võita niiöelda enam pakkumine sellele majale ja tõenäoliselt nii mõnelegi veel. Kuskil veidi kaugemal sadas ka golfipalli suuruseid rahetükke, mis hävitasid autosid, majade fassaade ja aknaid. Mul majakaaslane oli ka selles piirkonnas. Tal uus Nissan ja see on täielikult hävitatud. Kogu auto on ülekäidud nagu haamriga + lisaks kõik aknad ja tuled on sodi. Parandamine kuskil 10 000 dollarit ja tal pole kindlustust sellele. Palju õnne!
Siin mõni teisipäev tagasi käisime Paintball-i mängimas siin kohalike ja mitte nii väga kohalikega. Pisike märkus neile, kes ei tea mis Paintball on. Nimelt tuleb seal tulistada teisi relvast, mis on täidetud värvikuulidega ning toimib surveõhu baasil. Üllatavalt palju Eestlasi oli kohal, kokku lausa neli. Minu boss pidi ka tulema, kuid see nädal just sõitis Adelaide-sse oma isaga. Tegelt raudselt kartis! Mängijad olid jaotatud kahte tiimi, mustad ja punased. Mina olin mustas tiimis koos veel ühe Eestlasega (kelle nime ma ausalt ei mäleta, sorry) ja siis kahe inglasega, punases tiimis olid Piret ja Silver, Glenn (minu teine ülemus) ja siis üks täielik kobakäpp (tema nime ma ka ei mäleta). Mängud olid erinevad, alates siis vastaste mahanottimisega, lipu heiskamisega keset väljakut, lipu üleviimine vastaste tsooni, kahekordse bussi ründamine, kuhu pidi pommi sisse viskama (tegelt oli lihtsalt pall, kahjuks) kui ka lõpetuseks iga üks iseenda eest. Kokkuvõttes meie meeskond ülekaalukalt võitis :) Tüütus oli see, et koguaeg pidi kandma kaitsvat näomaski, mis kaitses siis kuule näkku lendamast. Väike vihje: kuulid lendavad kuni 200 km/h ning kui see silma lendab, siis kooritakse veel värvi su ajudevahelt välja. Pähe võis ka tulistada, kuid see ei lugenud kui punktina ning välja sellest ei langenud keegi ja võis edasi tulistada. Ma pean ausalt tunnistama, et kuradi mõnus oli tulistada bossi. Meie omavaheliseks skooriks jäi kuskil 5-1 minu kasuks. Pidevalt sattusime just üksteist tulistama, kuigi oli ka väga lahedad kahevõitlusi nii Pireti kui Silveriga. Siinkohal annaks au Silverile, kes lasi Glennile kuuli tagumikku, siis kui Glennil olid kuulid otsas ja mängust tegelikult väljas. Iga mängu lõppus tuli alati kuule täita, sest need kippusid tühjaks saama, eriti minul, kes andis tuld koguaeg. Ma vist raiskasing kõigerohkem kuule seal.
Igaljuhul, oli see üks väga lahe üritus ja jään uut lahingut ootama.
Varsti tuleb kirjale ka uus järg... Seniks aga olge tublid ja tehke palju pahandusi... nagu mina :)