No tere tere, kena talve jätku teile....
Ma sain täna peapesu, et ma ei kirjuta piisavalt tihti. Kes sõimas, see tundku ennast nüüd süüdi. Nimesid ei nimeta, kuid Karmo, tea, et karjumine pole üldse ilus asi.
Mul on häid uudiseid, peaks kohe kalendrisse punase ringi tegema, kuid kardan, et ei näe enam siis sõnumeid lugeda telefonis. (ma kasutan mobiiltelefonis kalendrit), nimelt siis sain endale uued teksa. Aga siis täpsemalt (nagu AK-s alati ütlevad)
Sydneys on selline koht nagu Paddy's Market ehk lähemalt öeldes turg, Paddy turg. See natukene on nagu meie vana hea ning tänaseks kahjuks kadunud Kadaka turg. Naljakas on see, et Kadaka turg, aga asus Tammsaare teel. Aga siiski, kui meil on turul müüjateks kas siis vene rahvusest inimesed või üldse vähe mustlased või sellised tegelased, siis siin on pilusilmad. See on väga väga vinge koht ja kõik mida iganes soovid, Sul on võimalik siit saada. Soovid kompassi? aga palun, 5 tükki olid laual ning igaüks näitas ise suunda. Vali millist tahad. Muidu sel saab värskeid puu- ja juurvilju ning muidugi lõputult sodi ning riideid. Isegi juuksepikendusi, kui soovid. No mina läksin sinna teksade jahile. Poes olid odavad teksad mingi 99 dollarit, siis seal sain teksad 49 dollariga ning kauplesin veel 10 dollarilise püksirihma ka tasuta kaasa. Kõik õnnelikud. Mina eriti. Oli mida jälle jalga panna. Seal on veel muidu ka kavalad pilusilmad, kes muidu teevad massaazi, ning tõestamiseks kasutavad seda nõksu, et teevad Sulle esimese minuti tasuta massaazi. Nii võiks kõik 20 putkat läbi käia ning hea massaaz leitud nagu maast. Ma siis jäin ühe kaunitari lõksu ning lasin endale teha kaelale seal proovi massaazi.Jubedaölt oli kael seepäev kange ka. Tegi ja tegi ning küsis, kas meeldib. vastasin, et meeldib küll. Mingi hetk tabasin, et möödas on juba rohkem kui minut, aga ikka teeb. Siis küsisin, et minut ju läbi, miks teeb? Tema ütles, et ma ise ütlesin, et meeldib ning ta võttis seda kui nõusolekut, et võib edasi teha massaazi ning nüüd juba siis tasu eest. Ma polnud nõus sellega, siis kukkusime seal vaidlema, varsti oli minu ümber rohkem kui üks pilukas ning üks oli kergelt sumomaadleja tiitli vääriline. Ma ajasin ka ennast siis sirgu ning laiaks kui tammepuu. Lõpuks saatsin kõik kolmes kohalikus keeles ( inglise, eesti kui ka vene) keeles kukele ning soovitasin neil mitte enam minu teele sattuda. Lõpuks tulin lihtsalt tulema.
Turg on muidu huvitav ning kindlasti omaette vaatamisväärsus Sydneys. Soovitan kõigil minna. Kultuuri shokk omaette. s sellepärast, et korraliku s nagu shokolaadi ei lase siin kirjutada. Vabandust. Pärast tegin ühe väikse lisa reisi ka kalaturule. Vot see oli vau. Igast imelikud elukad olid siin. Muide, isegi lesta müüdi siin. 10 dollarit kilo. Kala on seal turul ikka kõige odavam. Siin ühe kohaliku itaallasega mõtlesime, et ostame kaheksajala ning keedame seda elukat õlis ning mõnus söök õhtuks valmis. Mina ei oska veel teha, kuid tema on seda varem mitmeid kordi teinud. Vaatame, kuidas õnnestub.... Kas tekivad näkku kombitsad, nagu Kariibimere Piraatide filmid David Jones-il või saan hoopis hea kõhutäie.
Mis tuletab mulle ühe asja veel meelde. Nimelt mulle meeldib minu tuba hostelis ja kõik on alati seal üsna tip-top ning inimesed on ka väga vinged, kuid ükskord pidi see "mihkli" päev tulema. Nimelt tuli meile mingi inda kutt sinna. Ja oh issand küll. See elukas haiseb nagu pahaks läinud juus, veel hullemaks läinud kala kastmes. See on midagi nii jubedat, et kui tuppa lähed, hakkab kõhus keerama ja kõik mis sees, tahab üles tulla. See on midagi kohutavat. Ja see jobu magab minu naris alumisel korrusel. Ma esimesel öösel kolisin teise voodisse, toa teise otsa, nüüd järgmised ööd hulgun mööda hostelit ringi ja otsin tühje voodeid. Proovisin isegi sllist varianti, et lasen õhuvärskendajat ninna, kuid ei aidanud, hais on liiga jube. Nüüd on nii, et see kutt magab üksi meie toas, kuna kõik kolisid välja, isegi prussakad meie toast on kadunud.
Nüüd aga ilusat õhtut, või teile seal mõnusat keskpäeva
20 July 2009
Natukene pildikesi
Mõned kommentaarid:
See pilt kus on mootorpaat: See peab olema Jeremy Clarksoni oma (saate Top Gear saatejuht) kuna tema on ainus hull, kes paneks nii väiksele paadile 4 väga võimast mootorit taha.
See valge linnuke, nimelt istus ja sõi minu käepealt. Panin ka ühest mehest pildi, kellel istuvad nad samamoodi peal. Väga lahe oli. Üks isegi üritas maanduda pildistamise hetkel objektiivi peale
Lainetest tegin pildi... miks? Aga sellepärast, et need olid väga suured lained. Kahju, et polnud ühtegi hullu vees, siis saaksite aru. Kuid vihje, lained olid kõrgemad kui mina. Nägin pärast surfajaid ka seal, ning lained olid tõesti meeletud.
Ning üks kohustuslik pilt Oopei majast ning seal taga olevast riidepuust, vabandust Sydney kuulsast sillast
17 July 2009
Ahhoiii Eesti
Tervitused jällegi kuklast, maailma kuklast.
How your'e doin mate? (austraalia keeles, kuidas läheb sõber?) Nii, nad muide kirjutavad ka siin seda lauset. Nii, et ära kurjusta ema.
Kuid nüüd esimesed kriitika nooled. Inglise keele tunnis oleks võinud rohkem kuulamist olla ja selle kohta töid. Mul oleks elu veidi lihtsam siin. Inimestel on siin ikka kohutavad aktsendid. Pane või nöör kaela, kuid nii mõnigi kord poolest jutust algul ei taha arusaada. Kuid no, eks harjutamise küsimus. Asjad siiski edenevad.
Mis mind täna ajas kirjutama? Nimelt töö. Tavaliselt ma tööst pigem ei räägi, aga täna tahan rääkida. Nimelt nagu ikka, tegelen kolimisega. Kuid täna telliti meid Austraalia FOX filmistuudiosse. Siin on tehtud palju häid filme: Star Wars III episood, Võimatu missioon 2, Batman-i viimased osad jne. Me siin kolisime kontorit ja natukene stuudio sodi. Sain teada, et järgmine nädal olen jällegi seal.
Kui ma seal olen, siis katsun leida kellegi, kellega rääkida minu järgmisest suurest hitist. Nimelt proovin peaosa saada filmis Titanic 2, mille lisa pealkiri on Titanic Returns ( eesti keeles, siis Titaaniku tagasitulek) See oleks suur hitt ja mina peaosas. Tundub reaalne ju. Jep
Muidu kuidas elu? ELu nagu ikka, mõned puud raagus ja teised lehtes. Lisaks veel tegi isa mulle eile huvitava üllatuse. Helistas ja küsis, kas minuga kõik on okei. See pole üllatav, kuid järgnev osa on üllatav. Nimelt ütles, et siin kandis oli maavärin, millest mul polnud vähimadki aimu. Tuli välja, et tõesti oli maavärin Uus-Meremaa ja Austraalia vahel ning anti tsunaami hoiatus. Mis mina siis tegin? Muidugi kiiremas korras lendasin randa kaameraga oma elu tsunaamit ootamas ning lootsin leida lendavaid haisid. Ootasin ja ootasin, kuid ei haisid ega tsunaamisi. Lõpuks olin märg (vihmast, ilmselt sadas tsunaami taevast alla) ning läksin Hosteli tagasi.
AGa nüüd kõigile olge tubli, ning marsin tagasi oma uute ja naiselike plätudega, mille täna ostsin kuskilt turult. Nimelt lisaks pükstele, ütlesid mul kesest tänavat trepil käies plätud lepingust üles. Tegin väikse lennu ning sain paar kilomeetrit käia paljajalu mööda asfaldit hosteli. Very nice (väga kena)
Ciau
How your'e doin mate? (austraalia keeles, kuidas läheb sõber?) Nii, nad muide kirjutavad ka siin seda lauset. Nii, et ära kurjusta ema.
Kuid nüüd esimesed kriitika nooled. Inglise keele tunnis oleks võinud rohkem kuulamist olla ja selle kohta töid. Mul oleks elu veidi lihtsam siin. Inimestel on siin ikka kohutavad aktsendid. Pane või nöör kaela, kuid nii mõnigi kord poolest jutust algul ei taha arusaada. Kuid no, eks harjutamise küsimus. Asjad siiski edenevad.
Mis mind täna ajas kirjutama? Nimelt töö. Tavaliselt ma tööst pigem ei räägi, aga täna tahan rääkida. Nimelt nagu ikka, tegelen kolimisega. Kuid täna telliti meid Austraalia FOX filmistuudiosse. Siin on tehtud palju häid filme: Star Wars III episood, Võimatu missioon 2, Batman-i viimased osad jne. Me siin kolisime kontorit ja natukene stuudio sodi. Sain teada, et järgmine nädal olen jällegi seal.
Kui ma seal olen, siis katsun leida kellegi, kellega rääkida minu järgmisest suurest hitist. Nimelt proovin peaosa saada filmis Titanic 2, mille lisa pealkiri on Titanic Returns ( eesti keeles, siis Titaaniku tagasitulek) See oleks suur hitt ja mina peaosas. Tundub reaalne ju. Jep
Muidu kuidas elu? ELu nagu ikka, mõned puud raagus ja teised lehtes. Lisaks veel tegi isa mulle eile huvitava üllatuse. Helistas ja küsis, kas minuga kõik on okei. See pole üllatav, kuid järgnev osa on üllatav. Nimelt ütles, et siin kandis oli maavärin, millest mul polnud vähimadki aimu. Tuli välja, et tõesti oli maavärin Uus-Meremaa ja Austraalia vahel ning anti tsunaami hoiatus. Mis mina siis tegin? Muidugi kiiremas korras lendasin randa kaameraga oma elu tsunaamit ootamas ning lootsin leida lendavaid haisid. Ootasin ja ootasin, kuid ei haisid ega tsunaamisi. Lõpuks olin märg (vihmast, ilmselt sadas tsunaami taevast alla) ning läksin Hosteli tagasi.
AGa nüüd kõigile olge tubli, ning marsin tagasi oma uute ja naiselike plätudega, mille täna ostsin kuskilt turult. Nimelt lisaks pükstele, ütlesid mul kesest tänavat trepil käies plätud lepingust üles. Tegin väikse lennu ning sain paar kilomeetrit käia paljajalu mööda asfaldit hosteli. Very nice (väga kena)
Ciau
08 July 2009
bonjour les amis
Tere sõbrad, (see on siis pealkirjas ka, kuid prantsuse keeles, kuna mul siin toas 3 prantslast, siis nende auks panin)
Tundub, et oleksin nagu kirjutanud viimane kord nädal tagasi, oih, kui nüüd hästi järele mõelda, siis oligi nädal. Minu paha. Kuidas mul läind on? Hmmm, hea küsimus. No alustame siis sellega, et ma nüüd käin tööl. Ühes kohalikus kolimise firmas. Mina ja siis autojuht sõidame veokaga ringi, kuhu kutsutakse ning teeme seal kolimisi. Autojuht ja minu boss nagu ta on. Hästi tõsine on ta, kuid meeldib jubedalt õpetada. Ja mis muidu närvidele käib, on tema pidev suitsetamine. Olen tema kõrval nagu (Laulasmaa) suitsu lest või (ropka) suitsu latikas. Mmm kuidas igatsen neid mõlemaid kalu. See kutt suitsetab nii kõvasti, et kui talle kuul lasta rinda, nii, et tabab kopse, siis tuleb sealt august veel pool tundi suitsu välja. Tal ikka pidevalt pläru ees. Ning teine asi mis „veidi“ närvidele käib, on tema lemmik väljend kõigi naiste rahvaste kohta „stupid woman“ (tähendusega, loll naine). Ning üsna tihti sõimab ta nii. Muidugi nii, et keegi peale minu ei kuule. Aga no see selleks, pole ju ilus kedagi tagant rääkida. Head küljed selle tööjuures on see, et saan palju liikuda erinevates Sydney linnaosades ning näha kohti, mida teised ei näe. Näiteks ükspäev käisime Sydney ülikooli linnaosas (jah, nende ülikool on nii suur, et see on nimetatud ümber linnaosaks). Väga uhked majad ning väga vanad. See maja, kus meie olime, oli 160 aastat vana ja see lift, millega asju transportisime, tundus ka sama vana olevat. Lisaks see, et kui lifti ust õigel hetkel lahti ei saanud, hakkas ta ise jälle sõitma, ning siimamaani sõidab see lift üles-alla, ilma peatamatta. Algul oli ikka täielik hämming, jõuab lift alla korrusele ja kohe sõidab tagasi üles. Päris mitu ringi sõitsime, ennem kui saime asjale pihta, et uks peab üleheli kiirusel lahti tegema. Muidu sõidaks ise seal siimaani. Eriti karm oli see, et vedasin mingit hiigel jurakat kappi, ning lifti uks just nina ees vajus kinni ning mis juhtus? Lift sõitis kohe loomulikult minema. Ei meeldi mulle need isemõtlevad liftid. Lisaks oleme käinud siis veel hulgasliselt majades ja korterites. Aga nagu Murphy seadus ütleb, et alati on see korter, kuhu meid kutsutakse, viimasel korrusel ning seal on alati kõige kitsamad trepikojad. Õudukas. Ilm on ka nii nagu on. Mõnikord tahab palavus tappa või siis hoopis ära uputada vihm. Nagu näiteks täna. Olin tööpäeva lõppedes lige nagu uppund kobras. Haisesin ka samamoodi. Mingil põhjusel hostelisse sõites metrooga, ei tahtnud keegi minu kõrval istuda. Ja nii jäigi ilusate tüdrukute numbrid küsimatta.
Ilmad on jah siin erinevad ja üsnagi muutlikud, siiski talv ju. Mis nüüd omakorda tuletab meelde, et pühapäeval käisin oma esimesel surfamisel meres. Ühel hosteli kutil on oma lainelaud ja siis ta veidi õpetas mind. Päris lahe oli, kuid veidi hirmus ka. Lained olid kõrgemad kui mina. Mis tähendas, et ma sain ikka väga palju kukkuda. Kuigi õpetajate arvates, on mul lausa talenti, kuna ma sain ka paar väga pikka liugu lastud. Igaljuhul väga väga äge oli.
Ahjaa üks pisike lisa asi ka. Ma sain korra proovida sele suure 3.5 tonnise veokaga sõita ning esimel ristmikul juhtus see mis juhtuma pidi. Keerasin valesse ritta. Te oleks pidanud nägema vastutuleva autojuhi nägu. Tema oma väikses juustus ja mina suure veokaga vastu tulemas. No õnneks lõppes asi seekord viigiga, et ma jõudsin ikka õigesse ritta keerata.
Nüüd, aga head ööd siit maailma kuklalt, kus päike tõuseb põhjast. (Ei, ma pole õlut joonud täna)
Tundub, et oleksin nagu kirjutanud viimane kord nädal tagasi, oih, kui nüüd hästi järele mõelda, siis oligi nädal. Minu paha. Kuidas mul läind on? Hmmm, hea küsimus. No alustame siis sellega, et ma nüüd käin tööl. Ühes kohalikus kolimise firmas. Mina ja siis autojuht sõidame veokaga ringi, kuhu kutsutakse ning teeme seal kolimisi. Autojuht ja minu boss nagu ta on. Hästi tõsine on ta, kuid meeldib jubedalt õpetada. Ja mis muidu närvidele käib, on tema pidev suitsetamine. Olen tema kõrval nagu (Laulasmaa) suitsu lest või (ropka) suitsu latikas. Mmm kuidas igatsen neid mõlemaid kalu. See kutt suitsetab nii kõvasti, et kui talle kuul lasta rinda, nii, et tabab kopse, siis tuleb sealt august veel pool tundi suitsu välja. Tal ikka pidevalt pläru ees. Ning teine asi mis „veidi“ närvidele käib, on tema lemmik väljend kõigi naiste rahvaste kohta „stupid woman“ (tähendusega, loll naine). Ning üsna tihti sõimab ta nii. Muidugi nii, et keegi peale minu ei kuule. Aga no see selleks, pole ju ilus kedagi tagant rääkida. Head küljed selle tööjuures on see, et saan palju liikuda erinevates Sydney linnaosades ning näha kohti, mida teised ei näe. Näiteks ükspäev käisime Sydney ülikooli linnaosas (jah, nende ülikool on nii suur, et see on nimetatud ümber linnaosaks). Väga uhked majad ning väga vanad. See maja, kus meie olime, oli 160 aastat vana ja see lift, millega asju transportisime, tundus ka sama vana olevat. Lisaks see, et kui lifti ust õigel hetkel lahti ei saanud, hakkas ta ise jälle sõitma, ning siimamaani sõidab see lift üles-alla, ilma peatamatta. Algul oli ikka täielik hämming, jõuab lift alla korrusele ja kohe sõidab tagasi üles. Päris mitu ringi sõitsime, ennem kui saime asjale pihta, et uks peab üleheli kiirusel lahti tegema. Muidu sõidaks ise seal siimaani. Eriti karm oli see, et vedasin mingit hiigel jurakat kappi, ning lifti uks just nina ees vajus kinni ning mis juhtus? Lift sõitis kohe loomulikult minema. Ei meeldi mulle need isemõtlevad liftid. Lisaks oleme käinud siis veel hulgasliselt majades ja korterites. Aga nagu Murphy seadus ütleb, et alati on see korter, kuhu meid kutsutakse, viimasel korrusel ning seal on alati kõige kitsamad trepikojad. Õudukas. Ilm on ka nii nagu on. Mõnikord tahab palavus tappa või siis hoopis ära uputada vihm. Nagu näiteks täna. Olin tööpäeva lõppedes lige nagu uppund kobras. Haisesin ka samamoodi. Mingil põhjusel hostelisse sõites metrooga, ei tahtnud keegi minu kõrval istuda. Ja nii jäigi ilusate tüdrukute numbrid küsimatta.
Ilmad on jah siin erinevad ja üsnagi muutlikud, siiski talv ju. Mis nüüd omakorda tuletab meelde, et pühapäeval käisin oma esimesel surfamisel meres. Ühel hosteli kutil on oma lainelaud ja siis ta veidi õpetas mind. Päris lahe oli, kuid veidi hirmus ka. Lained olid kõrgemad kui mina. Mis tähendas, et ma sain ikka väga palju kukkuda. Kuigi õpetajate arvates, on mul lausa talenti, kuna ma sain ka paar väga pikka liugu lastud. Igaljuhul väga väga äge oli.
Ahjaa üks pisike lisa asi ka. Ma sain korra proovida sele suure 3.5 tonnise veokaga sõita ning esimel ristmikul juhtus see mis juhtuma pidi. Keerasin valesse ritta. Te oleks pidanud nägema vastutuleva autojuhi nägu. Tema oma väikses juustus ja mina suure veokaga vastu tulemas. No õnneks lõppes asi seekord viigiga, et ma jõudsin ikka õigesse ritta keerata.
Nüüd, aga head ööd siit maailma kuklalt, kus päike tõuseb põhjast. (Ei, ma pole õlut joonud täna)
01 July 2009
Esimene päev tööl
Nii, tervitused kallitele lugejatele siit poolt maailma.
Väike paus, vaja ju mõelda....
Nii, eile leidsin lõpuks tutvuste kaudu ühe töö. Nimelt kolimisega seotud firmas. Hommikul oli siis meeletult vara vaja ärgata, 6.30. Minu jaoks on see ikka meeletult vara.
Kui olin siis pestud, kustud ja kammitud, hakkas liduma kuulsa Sydney silla poole, sest kuskil seal kandis pidin kohtuma autojuhhiga. kui olin sinna jõudnud, tuli välja, et pean teisele poole silda minema. Selleks tuli veidi tagasi minna, ning rongile minna. Lõpuks olin ilusti kohal. Tuli välja, et läksime mingit korterit tühjaks kolima. Mingi tädike oli tellinud, kuna tema ema oli surnud just. Seega polnud väga rõõmus olemine. Ja siis juhtus see, mida ei juhtu isegi õudus unenägudes.... Mul püksi tagumik rebenes ja mitte veidi vaid ikka väga väga rämedalt. Oh õudust. Esimene tööpäev ja selline jama... Aga noh, nagu öeldakse siin no worries (pole vaja muretseda) võtsin pusa seljast ja sidusin käiseid pidi ümber vöökoha, et pusa siis rippus rõõmsalt tagumiku ees. Lisaks tahaks siinkohal tänada venda Andrust, kes kinkis mulle ühed ilusad mustad boxerid. Need olid mul jalas, nii, et polnud päris palja peega.
Igaljuhul olin tööl mingi veidi üle kolme ja poole tunni. Pärast sai töö otsa. Siis nautisin juba Sydney linna raudteed, mis on nagu metroo, ning sellega sõitsin kõigepealt kesklinna ja siis kohe enda linnaosasse Kings Crossi. Ma keeldusin jalutamast palja tagumikuga läbi linna.
Nii läks minu esimene tööpäev.... palja tagumikuga.
Ilusat esimest juulit kõigile seal
Väike paus, vaja ju mõelda....
Nii, eile leidsin lõpuks tutvuste kaudu ühe töö. Nimelt kolimisega seotud firmas. Hommikul oli siis meeletult vara vaja ärgata, 6.30. Minu jaoks on see ikka meeletult vara.
Kui olin siis pestud, kustud ja kammitud, hakkas liduma kuulsa Sydney silla poole, sest kuskil seal kandis pidin kohtuma autojuhhiga. kui olin sinna jõudnud, tuli välja, et pean teisele poole silda minema. Selleks tuli veidi tagasi minna, ning rongile minna. Lõpuks olin ilusti kohal. Tuli välja, et läksime mingit korterit tühjaks kolima. Mingi tädike oli tellinud, kuna tema ema oli surnud just. Seega polnud väga rõõmus olemine. Ja siis juhtus see, mida ei juhtu isegi õudus unenägudes.... Mul püksi tagumik rebenes ja mitte veidi vaid ikka väga väga rämedalt. Oh õudust. Esimene tööpäev ja selline jama... Aga noh, nagu öeldakse siin no worries (pole vaja muretseda) võtsin pusa seljast ja sidusin käiseid pidi ümber vöökoha, et pusa siis rippus rõõmsalt tagumiku ees. Lisaks tahaks siinkohal tänada venda Andrust, kes kinkis mulle ühed ilusad mustad boxerid. Need olid mul jalas, nii, et polnud päris palja peega.
Igaljuhul olin tööl mingi veidi üle kolme ja poole tunni. Pärast sai töö otsa. Siis nautisin juba Sydney linna raudteed, mis on nagu metroo, ning sellega sõitsin kõigepealt kesklinna ja siis kohe enda linnaosasse Kings Crossi. Ma keeldusin jalutamast palja tagumikuga läbi linna.
Nii läks minu esimene tööpäev.... palja tagumikuga.
Ilusat esimest juulit kõigile seal
Subscribe to:
Posts (Atom)
