Üsna lõdisevad tervitused.....

Meile on kättejõudnud sügis, vahepeal tundub, et juba talv. Päevad on veel päris enam-vähem okeid, nii isegi 20, kuid ööd on läinud jahedaks, üsna jahedaks, täna oli vaid mingi 5 kraadi. Jumal tänatud, et ostsin endale sellise mõnusalt paksu tekki. Kui Eestis ostsin teki, siis ei jõudnud ma seal ära kiruda hinda ja kui siin poodi läksin, siis mõtlesin, et Eestis on tekid päris odavad. Siin on tekid kuni 185 dollarit. Ennem elan Alaskal, kui ostan sellise teki. Lõpuks sain normaalse hinnaga kätte, 85 dollarit. See oli selline veidi odavam ja mõistlikum koht. Pole brändi, pole hinda. Kõik on korras. Soe ja pehme ikka, löö või nurru (kui oleks kass).
Kassist rääkides, käisin siin ükspäev Pireti ja Silveri juures grillil ja seal oli nii lahe kass (ei, me ei grillinud kassi). Enam vähem esimene reaktsioon oli, et kohe põrandale ja kassiga mängima, teised pidid ootama. Neil väga lahe kass, sõbralik, mänguhuviline ja muidu väga tähelepanu aldis. Näeb välja ka väga vine, nimelt muidu on valge, kuid saba ja kõrvad on mustad. Kuigi tundub, et nüüd hakkan ma seda kassi rohkem nägema, sest järgmine nädal kolin ma oma majast välja, kuna üürileping saab läbi ja hakkan nüüd üürima tuba nende majas. Siis on neli eestlast ühe katuse all. Ja kõigiga töötan ma koos ka. Oh õudus, või mis? :)
Vahepeal töötamisest siis niipalju, et päevad jäävad järjest lühemaks, mis töötamisele pole just eriti hea. Ja siin laupäev jäi mulle eriti lühikeseks, kuna suutsin veel Perthi kõige kaugemas otsas rehvi ka hävitada. Kusjuures ütleme nüüd ausalt, olen juba peaaegu 10 aastat roolitaga istunud, alguses nagu arusaada vähem, hiljem, aga rohkem ja rohkem, siis selle ajaga pole ma suutnud ühtegi rehvi puru sõita ja nüüd kolmekuuga 3 rehvi (millest ühepäeva jooksul, avastasin kahest erinevast rehvist naelad). See peab olema mingi rekord! Ilmselt küll vaid isiklik.
Järjest on sõbrad kõik lahkumas oma kodumaale (kes siis kus sündinud on, oleneb sellest). Paljudel on selle ajapeale tekkinud ka koduigatsus. Mis on iseenesest ju mõistetav ka. Mina, aga seevastu veel väga tagasi ei kipu. Austraalia ei ole küll mingi ideaal maa, kuid mulle siin väga meeldib. Just see stiil, kuidas inimesed elavad ja üldjuhul on motoks no worries, mis minu stiiliga väga langeb kokku. Ehk võiks kuskil lund natuke näha, see oleks lahe. Kuigi nüüd mõeldes, kuskil Austraalias on isegi olemas mingi suusakuuort. (mul tuli see mõte just siis, kui seda siin parajasti kirjutasin). Peaks uurima, äkki läheks nädalaks suusapuhkusele. Pole juba ju niikaua suuskadel olnud. Kindlasti saab see olema hale naljakas. Kuigi viimanekord kui suusatasin, hakkasin ka proovima lumelauda, mida tahakski hakata edasi arendama. Suusatatud on juba peaaegu 20 aastat (mida võiks nimetada üsna pikaks ajaks), siis aeg on vahelduseks. Minu lugupeetud isa oli see, kes pani mu 4 aastaselt suuskadele ja lükkas mäest alla, et nüüd sõida. Ma sõitsin ka, kuni kellegil jalad alt sõitsin. Väiksed mäe püssikuulid ju ei karda midagi, need lasevad nagu hullud (ise olin ka samasugune).

Üldjoontes läheb mul hästi, küll viisa otsad on veel lahtised, kuid loodan, ehk need ka nüüd joonde ajada varsti.
Kui mingeid uudiseid on, eks siis kirjutan. Olge teie seal tublid ja ärge korda väga käest ära laske...