How’s a goin mate?

Tervitused. Mu esimene lause on tüüpiline tervitus/tutvustus siin. Tähendusega (mõned lugejad ei tea inglise keelt) Kuidas läheb sõber.
Igaljuhul minul läheb siin üsna hästi. Esimene päev nüüd seljataga ka ning ütlen ausalt, et see polnud mitte midagi sellist, mida ma lootsin, ootasin või ennustasin. Miks nii? Seletan rahulikult, kuid ennem veel mõned lisad.
Nimelt minu reis hakkas pihta siis teisipäeval, kui lennuk lendas välja Lennart Meri lennujaamast kell 8.50. Ennem kui arusain, olin juba Riias. Tõesti pool tundi ning olin kohal. Paberil ennustatud 50 minutit jäi kohe kaugele. No kui ehk tõesti arvestada seda ootamist lennurajal, sügamist, lennukist välja ronimist ja seal sügamist, siis ehk tõesti kokku läheb 50 minutit. No igaljuhul need Air Baltiku lennukid on parajad kalapaadid. Siis tuli Riias kaks tundi uneleda (jah, uni oli kuid magada ei saanud). Igalt poolt tuli jubedat läti keelt. Ja kas teate, et mul on Läti meestest kahju, neil puuduvad seal täielikult ilusad naised. Sellepärast nad koguaeg nii vihased ongi ning kiruvad eestlasi. No igaljuhul väike sügamine siis Riias ning asusin edasi lendama Istanbuli. Jällegi Air Baltiku paadikesega. Seekord kestis lend ligi 3 tundi. Kui ma nüüd õieti mäletan. Tüütu ja igav oli lennata igaljuhul. No kui kohale jõudsin, oli elu juba palju ilusam. Hea ja soe oli olla. Isegi päris soe, kuskil nägin mingit kraadiklaasi ja see istus seal 25 kraadi peal. Nende jaoks oli külm vist, sest kõik olid paksult riides. No igaljuhul oli Istanbuli lennujaam meeletult suur. See on nii öelda iidne ühenduslüli ida ja lääne vahel. Inglise keelt rääkisid käik üsna hästi. Seal sain isegi korraks oma pagasi kätte (nii 10 minutit). Lõhanstasin ennast ja higipulk alla ning läks edasi. Sõin mingis kohalikus Burger king-is. See siis a la meie mäkk, kuid burgsid olid 3 korda suuremad. Istambulis ükskõik mida ma ka ei teinud, polnud mitte mingit töötavat wifit. Täiesti masendav. No igaljuhul kohapeal pidin passima siis mingi 6 tundi ja siis oli minu esimene reis Air Emirates. See maailma kuulsaim lennu kompanii, võitnud meeletult auhindu jne. Mind ootas siis lend Istanbulist Dubaisse. Lennuk oli nüüd suur, täpsemalt siis Boing 777-300. Lennkisse mahtus minu arvutuste järgi kuskil 320 inimest. Seal oli igal ühel oma ekraan ja multimeedia keskus. Seal lennukis tunned, kuidas sinust hoolitsetakse. Pärast väikest aega lendamist sain süüa. Mmm hea oli. Siis sain ka teada, et Emirates lennukompanii on maailma parim lennu toitlustaja. Ja tõestitoit oli hea. Kuid oma toidupärast pidin veidi võitlema, kuna ennem kui nad minuni jõudsid, tuli ulme turbulents, ehk isegi teenindajad pidin maha istuma ja vööd peale panema. No vahepeal siis kõikusime seal, minul elu juba silme eest jooksmas ja igatsemas konjaki pudelit. Nimel nendes lennukites joo palju tahad, see on kõik tasuta. Aaa šhampus on ainult tasuline. Mingi klaas on 6 dollarit. Muud joogid kõik tasuta. No igaljuhul kui saime selle turbulentsiga hakkama (meile punkt ja turbulentsile endiselt null) siis jätkus toitlustamine kuid mind jäeti vahele. Siis korra küsisin, et kuhu mu söök jäi, siis olid nad väga üllatunud, et miks ma vahele jäin ning ülejäänud terve reisi pidevalt käisid mu ümber, vabandasid ja pakkusid koguaeg lisa portsjoneid tuua. Ma olin pilgeni täis- sööki täis. Joogist võtsin vaid ühe õlle. Ikkagist tasuta.
NO jõudsin siis Dubaisse. Aii mis juhtus, nimelt lennukis oli veidi jahe ning kui ma lennukist välja astusin, oli kell öösel 1, siis oli seal parajasti 35 kraadi sooja. Sellien tunne nagu oleks kuumuse kurikaga piki piilumist saanud. Ulme!
Dubais oli saanud mingi aeg just uus lennujaam vastu ja see oli midagi veel meeletumat. Sinna on maetud ikka väga hullult raha. Kõik on nagu Dubais ikka- ülimalt uhke ja üsna priisatud rahaga. Mind ootas siis 10 tundi ootamist Dubais, mõtlesin, et magan, polnud und. Siis niisama chillisin seal. Koguaeg käis mingi melu seal. Ahjaa, vahepeal nägin kuidas kaks kutti pimedas parandasid mu järgmise lennu lennkui mootorit. Ja nagu näha, said korda. Igaljuhul pärast tiksumist seal, mis oli üsna tüütu ja üsna und tekitav, sain siis hommikul peale kümmet oma järgmise lennuki peale. Ja ütlen kohe, see oli maailma kõige suurem ja kõige uhkem lennuk üldse. See oli siis Airbus 380-800. Sinna mahub pea 900 inimest peale, see oli 3 kordne. Väga uhke ikka. Nagu ikka, parim teenindus, parimad söögid. Kuid mis panin tähele, kui lennukil on 4 mootorit, siis ta mootorid peavad üldjoontes vähem tööd tegema ja nad on vaiksemad. Kogu lennu jooksul oli võimalik näha, mis lennuki parda arvutis toimus. Kiirus, kõrgus, temperatuur, marsuut jne. Igaljuhul lendasime 12 km kõrgusel ja kiirusega 945 km/h. Lend Dubaist Sydneysse kestis 14 tundi. Arvasin, et suren sinna ära, kuid võta näpust, või isegi käest. Üli kiirelt ja mugavalt läks lend. Sain seal uusi ja ka vanemaid filme vaadata, kõik mis olid varem nägematta jäänud. Lennukis sai ringi käia, või isegi maratoni joosta. Ruumi oli mõnuga. Kuid naljakas oli see, et ma jäänud ikka veel kordagi magama. Lõpuks jõudsin siis kohaliku ajajärgi neljapäeva hommikul kell 6 Sydneysse. Siin oli keskmiselt soe ja üsna märg. Pärast pikak pinnimist lasti mind läbi. Ikka uuriti, et kuhu ja mida. Eriti kahtlane tundus neile see, et mul polnud veel ikka plaanitud, kus ma ööbin. Nad tahtis aadressi saada, kuid mul polnud anda. No lõpuks läks kõik hästi ja sain läbi. Aga pagasit mult küll keegi ei kontrollinud. Kõiki teisi kontrolliti ja mind suvatsend keegi kontrollida. Solvavad mind. No iglajuhul lennujaamas sai kohe muretsetud uus ja kohalik telefoni number. Kõik kes seda tahavad, kirjutagu mulle aadressile a_ild@hotmail.com või allan.ild@mail.ee
Üritan siis vastata nii kudias jõuan. Igaljuhul oli terminalis siis olemas telefonid, kust sai tasuta helistada erinevatesse kohtadesse ning küsida ruume ja hindu. Lõpuks läksin ikka sinna, kuhu olin algul veidi plaaninud. Koha nimi on siis on Backpackers Headquarters. Tähendab see siis seljakotirändajate peamaja. No see on ehtne selline noorte paik. Hind oli odav ning mis üks hea asi oli veel, tasuta saatsid nad mulle transpordi järgi. Et 30 minutit reisi ning olingi siin. No siin midagi väga uhket pole, kõik on tavaline. Siis küsiti kus soovin ööbida. Ma võtsin siis 8 inimese toa. Seltsis segasem. Üsna kilu tunne tekib siin, kuid samas veidi hiljem on juba kõik korras. Õnneks mõtlevad kõik meie toas turvalisusele, uksed kinni, mitu ust, osad võtmega osad koodiga. Igaljuhul on mul toas kaks inglise tüdrukut, siis mingid inglise kutid (pole nendega) ja siis mõned kohalikud ka veel lisaks. Seltskond on kirju, samas huvitav. Igaljuhul minu plaan oli siis esimene päev rahulikult tiksuda õhtuni ja siis mgada ennast ilusti välja, polnud siiski maganud juba 50 tundi. Suht unekas oli. Käisin siis siin ringi, tegin endale pangas konto, sain raha sinna panna. Ning siis lõpuks hakkas sadama ning kimasin siis hostelisse tagasi. Veidi sain magada, mingi tund või kaks, siis lärmav seltskond lendas sisse ja ajasid mu üles. Muidugi vabandasid, kuna ei teadnud, et uus inimene oli sees. No polnud hullu. Otsisin midagi näksimist ning ostsin endale wifisse krediiti ning sain õhtul vähemalt inimestega rääkida netis. Siis aga hakaksid inimesed kogunema alla ning liikuma peole. Mind kutsuti ka, ütlesin, et pole selleks raha üle jne. Ei aidanud. Lõpuks oli nii, et panin vähe korralikumalt riide, siis kohapeal käis mingi veini jagamine, mis oli 5 liitrises kilekotis. Nagu arusain odavaim viis purju jääda. Ning oh imet, minuga samas hostelis on üks Eesti tüdruk. Ta polnud juba 2 või 3 kuud näinud ühtegi kaasmaalast. Isegi algul oli raske tal rääkida eesti keelt. No pärast väikest harjutamist läks ladusamalt. Siis mind veeti nagu ikka uusi inimesi kohe kohalikku klubisse, vabandust isegi kahte ning igalpool olid joogid täitsa tasuta. Ühesõnaga õhtujooksul ei läind mulle ühtegi ühikut raha. Sweet dude. Kunagi nelja ajal sain siis tagasi ning magama. Väga huvitav esimene õhtu. Hea algus kohe siin. Tutvusin seal kohalikega ja üks kutt lubas oma ülemusega rääkida, et äkki võetakse mind tööle. Tegelevad uskuge või mitte küttetehnikaga.
Mis puudutab ilma, siis õhtud on jahedad ning öösel on majas küte sees, päeval aga pigem aknad lahti, ja jahutus sisse, kuna palav on. Hetkel igaljuhul on üle 20 kraadi sooja. Ma olen lühkarites ja t-särgis. Väga lahe talv igaljuhul siin.
Mõned lisa faktid veel. Mul on Eestiga ajavahet 7 tundi, Ehk kui mul on hommikul kell seitse, on tel alles veel öösel kell 12 või siis õigemini 00.00 või veelgi enam 24.00 Võtku kuidas keegi tahab. Netiga on siin nii, et pean krediiti ostma. Seega ma väga netis ei hängi. Üritan siis siin õhtul olla netis, siis on Eestis päev ning saab ehk veidi rääkida, kuid ei luba midagi. Toit on siin kallis üldjuhul, õnneks on hostelis oma ühine köök, et saan osta toormaterjali kokku ning ise kokata. Nii tuleb odavam ja veel odavam on siis kui siin kambakesi teeme seda. Hommiku söök on tasuta ja iga reede on 3 dollari eest suur grill pidu katusel ning unlimited joogid. Ahjaaa, alkohol on siin kallis. Klubis oli klaas õlut 8dollarit, mis on siis meie rahas 64 krooni. Ja see oli siis soodukas. Aaa, üks asi veel. Käisime kannu klubis, mis tähendas, et joogid pandi teekannu sisse. Selline kann maksab 13-17 dollarit. Õnneks läks mul nii, et ma sain kaks „tee“ kannu ja ma ei pidand midagi maksma. Uutele on see nii öelda tervituseks siin. Igaljuhul on Austraalased ja kõik siin viibijad ülimalt sõbralikud, abivalmis inimesed. Kui midagi on, kohe tulevad rääkima, aitavad. Eile mainisin, siin, et mul vaja tööd leida. Üks inimene lubas kohe oma bossiga rääkida ja veel 4 tükki lubasid uurida oma tutvuste kaudu. Eks näeb, kas midagi juhtub. Igaljuhul ma nüüd lähen ise ka linnapeale tööd otsima. Käin läbi mõned agentuurid, ostan töökuulutuste lehe. Kui midagi teada saan, või midagi ägedat, siis kirjutan jälle.
Olge teie seal siis muhedad ning cheer up (olge rõõmsamad)
Mõned pildid juurde ka siis oma elamisest....
See on mu tuba. siiski 8 inimest on sees...

Ahjaaa üks asi veel. On teine päev ja ei mingeid madusid ega putukaid.