Blue mountains ehk Sinimäed

Tervitused kõigile.
Käisin eile (pühapäeval siis) väikselt reisil Sinimägedes. Tänud emale, kes tegi mulle selle sünnipäeva kingituseks. Pidin juba ammu minema, kuid siis üks reisikaaslane sattus õnnetusse ja pärast seda veel muud jamad (kärss kärnas, maa külmund jne). Lõpuks mõeldud ja tehtud.
Natuke faktiliselt siis. Sinimäed on kõige suurem puutumata osa üldse New-South-Wales-is (loe Uus-Lõuna Walesis [Wales- enam tõlkida ei saa, nii, et vabandust mitte inglise keelt oskajad inimesed])
Sinimägede vanus on umbes 440 miljonit aastat. Alguses oli see lihtsalt üks suur tasapind, kuid pisikesed jõed ja ojakesed on teinu oma töö. Nii, ongi sellest saanud kanjoni tüüpi mäed. Mägedel ei ole kitsaid tippe, vaid pealt on see kõik lame. Maksimaalne kõrgus on 1200 meetrit. Mina käisin umbes 1100 meetri kõrgusel.
Sinimäed on hiiglaslikult suur loodusala. Siin jätkub hingematvaid vaateid kõrgetele platoonidele, järsunõlvalistele kaljudele, hiiglaslikele monoliitidele, kuristikele, sügavatele ja läbipääsmatutele orgudele (sinna küll kukkuda ei taha), metsadele ja jumal teab mis eluvormidest kubisevatele soodele. Tänu oma mitmekesisele loodusele on Sinimäed arvatud maailma looduspärandi nimistusse.
Siin võib leida Eukalüptimetsi, kui ka "elavaid fossiile". Nemad on siin sellest ajast, kui Austraalia oli veel üks osa Gondvana hiidmandrist.
Mägedes võib leida üle 400 loomaliigi, kelle hulgas on haruldased kahepaikselised, nagu näiteks lehekonlaste hulka kuuluv Litoria aurea. (jah viimase info kirjutasin ümber kuskilt mujalt, kuid vanaema on meil ju teada ja tuntud bioloog ning teda peab ka rõõmustama).
Kuid reisist endast siis. Ennem minekut oli mul ilge probleem, kas võtta statiiv kaasa, mis on paras kobakas või mitte. Hiljem selgus, et väga hea, et võtsin. Mõningaid pilte poleks ilma selleta saanud üldse teha. Kuid minek oli siis siit samast hosteli juurest, mingi suhteliselt päevi näinud Toyota bussiga. Kuid sõitis, vahepeal tegi suremise hääli, kui üritasime mägesid vallutada, kuid jäi siiski elama. Sinimäed on 100 km kaugusel Sydneyst, seega sõit sinna oli ligi tund aega.
Esimesena käisime väiksel ringkäigul, mis oli üsna vapustavaid vaateid täis. Üks parem kui teine. Meenutab nagu Suurt Kanjonit Ameerikas (mida ma tegelt pole oma silmaga näinud), kuid väikse erinevusega, siin kasvab mets selles kanjonis. Nägin ära ka maailma ühe kõige mürgisema ämbliku, kuid meie õnneks, tal pole hambaid, seega peab ta põhimõtteliselt lutsutama oma ohvri surnuks. Vedas mul, ma olin liiga suur suutäis.
Pärast esimest suuremat tuuri, küsis meie giid/bussijuht, et äkki tahame teha hoopis teistsuguse reisi, kui tavalised matkajad teevad. Et pakkus välja, et jätame käisraudtee välja ning muud põhi atraktsioonid, vaid hakkame avastama neid ägedaid kohti, kuhu muidu inimesed ei lähe. Üldjuhul olid kõik nõus. Ma muidugi oleks tahtnud teha väikse reisi maailma kõige sügavama ja kõige järsema köisraudteega. (ilmselt kui oleks hästi läinud, oleksin ennast täis lasknud ja halvemal juhul oleksin vajanud pärast elustamist). Aga proovida oleks ikka tahtnud.
Seega esimesena haarasime oma lõuna (mis oli jehuuu hinna sees, ning kimasime ühe eriti ohtliku mäepeale. Sõime põhimõtteliselt ühe suure kivipeal, mis oli täiesti kanjoni ääres, ning jalad rippusid üle ääre, kus sügavik oli ligi 400 meetrit. Ütleks nii, et üks uhkemaid kohti, kus üldse lõunat süüa. (pildil on näha siis meie vaadet. Nimelt süüs kõigepealt kus üks tegelinski ja pärast kaks tegelinskit istuvad). Naersime, et kui kivi veerema hakkab, siis on nägemist ka. Nii kui lause lõpetasime, teisel pool kuristikku kukkus üks veidi suurem kivi alla. Pärast seda oli veidi kiirem asjade pakkimine ning nägemist selle kohaga. Kuid, ei, meile ei piisand, käisime veel mitmes erinevas, ka jällegi ohtlikus kohas. Lisaks siis tuli ära vaadata kohustuslikud kolm õde (pildil kolm järjestiku kaljut).
Viimasena käisime ühel vaate platvormil, mis pani päevale ilusa puntki. Vaadate piltidels kuhu on ehitatud vaateplatvorm ja mis seal ümber kõik on. Mina, kes ei tunne alati kõige mugavamalt kõrgustes, olin täiesti vaimustatud sellest kohast.
KOkkuvõttes võiks öelda, et oli üks äärmiselt uhke väljasõit ja tõesti koht, kuhu vähegi minna, kui veidi vabam päev ning veidi raha üle. Järgmine kord tahan teha tripi, kus teha täiesti jalgsi reis seal (ning proovin mitte ära kaduda, nagu üks inglise pankur tegi ning leiti hiljem üles 12 päeva pärast).
Teie aga nautige pilte ja nautige viimaseid päevi suve. Minul hakkab nüüd kohe-kohe kevad ning talvega on asi ühelpool.

Ämbliku hammustus vol 2

Nii, tervitused.
Täna siis on käis juba palju parem. Hammustuse koht on sinine ja veel veidi pasites ning hell, kuid muidu on okei. Enesetunne ka juba palju parem. Eile oli ikka supper uimane ja kehv olla.
Nüüd kõik parem ja läheb veel paremaks. Käisin täna tööl ka. Kusjuures eile pärast seda hammustust tegin veel veidi tööd ka. Muidugi arstid tahtis mu üldse haiglasse viia, kuid suutsin ennast ära rääkida. Kuid diil oli selline, et kui veidi hiljem siiski tunnen, ennast kehvasti või mingi iemlikud asjad hakkavad tekkima, siis marss haiglasse. Eks tuleb sõna kuulata, sellega vist väga nalja pole

Puuraiduri vanasõna: "käis ei kuku kännust kaugele."

No tere Eesti.
Head taas iseseisvus päeva eestlased ja Eesti. (näete, isegi mäletan veel)
Miks alustasin sellise lausega? Ei, mul on käsi alles. Tegelikult ka. Kuigi kujutan ette, kui tüütu võiks kirjutada ühe käega. Tegelt juhtus täna mul väike õnnetus.
Kolisime ühte tädikest, kes ei mõista aga oma majas koristada. Ja pidin mingis vanas keldris veel vanemat sodi korjama ja siis toppisin oma käe sügavustesse ning aiia. Üks paganama ämblik hammustas mind. Õnneks nägi seda mu paarimees, kes tuvastas ka kähku ämbliku, ning kiiremas korras sain ka vastumürki. Näed, enam ei olegi käsi ploomi sinine. Tegelt täitsa okei on olla. Oleks raisa maha löönud, aga esiteks tungisin mina tema koju ja teiseks, (mis on tegelik põhjus), ämbliku tapmise eest, saab 7 aasta mitte just väga head õnne. Seega, pigem karta kui kahetseda. Seega seekord lahkusime teineteisest mõlemad elavalt, kuid me veel arutame seda asja temaga.
Mis siis juhtunud veel? Mu sõbres sai haiglast välja, ning eile oli ärasaatmis pidu. Ta läks tagasi Melborne-i, kus tema tegelik kodu. Talle loeti ikka karmid käsud peale. Vaene mees. Terve aasta ilma alkoholita ja järgmised 6 kuud võib naistest ka suu puhtaks pühkida. (paha õnn)
Mis siis veel? Ahjaa, oli võimalus käia siin Sydney ühes suuremas ja uhkemas klubis. Ütleme ausalt, Eesti klubid ikka kahvatuvad selle ees. See oli esiteks mingis väga vanas hoones ja teiseks see show, see kujundus, see tehnika, see erilisus. Vau. Mõnda aega lihtsalt vahtisin ringi. Sinna on sissepääs tasuta, AGA, sinna valitakse nägude järgi inimesi. Meie kambast 3 sisse ei saanud. Nende riietus ja näod polnud piisavalt head.
Mis lisaks, ahjaa, hakkasin nüüd tegelema siin õppimisega. Aju nagu muskel, tahab veidi treenimist. Nimelt õpin MIcrosoft Server 2003, erinevaid osasid ja asju, mis sellega seotud. Mõtetu on siin hakata lahti ilmselt seletama, kuna 99% lugejatest ei saa aru, või ei huvita IT. Kuid see toimib nüüd nii, et iga teema on ühes raamatus, kokku on neid 5. Nüüd igakord kui raamat selge, maksan raha ja teen eksami. Kui eksam sooritatud positiivselt, saan selle alase sertifikaadi. Kokku lõpuks saan neid 5. Aga iga raamat a la 800 lehekülge, nii, et tegevust mul jätkub. Kusjuures minu jaoks on see kõik väga huvitav.
Muidu ütleme ausalt, pole midagi erilist ja uut olnud siin idakaldal. Plaan nüüd pühapäeval minna Sinimägedesse. Kui seal käidud, siis pildid ja teks lendab üles esmaspäeval.
Aga kõigile siis mõnusat püha ja ärge pidustustega hulluks ka minge...

Meenutus kõigile

Nimelt tahtsin kõigile meelde tuletada ja ka endale, et meist keegi pole võitmatu ja õnnetusi võib kõigiga juhtuda. Seega olge alati ettevaatlikud oma sõnadega ning samas hoidka kalleid ja lähedasi inimesi.
Miks ma räägin seda? Nimelt juhtus eile siis (reede) mu ühe sõbraga õnnetus. Ta on nagu kuller rattal. Täpsed asjaolud pole tegelt selged, kuid igaljuhul kukkus kuidagi väga õnnetult vasaku poolega kuidagi vastu asfaldit. Igaljuhul aju on turses ja pead opereeriti, et ei tekiks ülerõhku ajus. Käisime paari hosteli inimesega siis vaatamas täna haiglas. Uhked on muidu siin haiglad. Kuid tema ei näind just parim välja. Kohtusime ka tema vanematega. Kuid arsti sõnul saab kõik korda.
Seega lihtsalt väike meenutus kõigile, et naeratus suule, kuid samas hoidke oma lähedasi...

Sünnipäev

Tervitused maailma kuklast
Ilmselt enamus lugejad teavad, et eile (5 august) oli siis minu sünnipäev. Vist esimene sünnipäev, kus ma olen olnud reaalselt Eestist väljas, aga samas ei anna ka pead (peale selle, mis te minu peaga ikka peale hakate).
Minu plaan oli pidada väga vaikselt või siis üldse mitte pidada sünnipäeva. Raha ka pole üle, et midagi korraldada. Kuid nagu ikka, alates plaani tegemisest, hakkas kõik viltu vedama. Seda juba teisipäevast, mil oli veel 4 august.
Nimelt otsustasid väga suur hulk meie Hosteli rahvast, mind jõuga välja vedada klubisse. Punnisin mis punnisin, et mitte minna, kuid lõpuks läksin (ütleme nii, et ma murdusin kiiremini kui jõuate öelda Indiana Jones). Seal terve klubi laulis mulle kesk ööl happy birthday laulu ( inglise keeles "palju õnne" siis) See oli omaette elamus ja nagu ma teada sain, pole veel sellist asja varem seal klubis tehtudki. Naljakas oli see, et täiesti võõrad inimesed tulid õnntilema, kätt suruma ja mõned ka kallistama. Ütleme ausalt, päris VIP tunne oli. Õnneks oli sama vip ka minu ülemus, kes otsustas, et 5 augustil ma ei pea mitte minema tööle. Õnneks või kahjuks nii ta läks. Pigem õnneks.
Hommik ja päev möödus rahulikult, käisin hommiku poole spa-s, mille hind on siin ikak väga väga mõistlik, nimelt 6 dollarit. Algul väike kilomeetrine ujumine, siis ennast vihaseks vandumine, kuna mul läksid ujumisprillid puru. Kodus ma tean, et on ühed korralikud prillid veel, kuid ema ütles, et sellises tuumasõja tsoonis pole tal võimalik midagi üles leida ning minu kass Mõsu ei aita ka kuidagi kaasa.
Igaljuhul pärast oli väike piknik inimestega kuskil rannas, kui õieti mäletan siis koha nimi on double bay (vabandsut mitte inglise keelt valdavad lugejad, kuid see on nimi ning tõlkida seda ei saa). Kui õhtuks tagasi jõudsime, siis tehti kogu hosteli poolt veel üks lahe üllatus, või isegi kaks. Esiteks kogu hostel oli kleebitud õnnitlus soove täis. Ning lisaks siis selline euroopalik laulmine, suur tort ja küünlad. Ma pole pidanud niimoodi küünlaid puhuma juba mõnda aega, kuid viimase jõuga sain siiski kõik küünlad puhutad esimese korraga. Nüüd vaatab, kas soov ka täide läheb. Õhtu oli aga rahulik siin.
Siin kohal tahaks nüüd tänada kõiki õnnitlejaid ja meelespidajaid. Suur suur tänud ning sügav kummardus teile.
Üks lisa asi veel, mis pani minu sünnipäevale tõelise täpi peale, nimelt on meil hostelis paar päeva üks ajakirjanik Saksamaa ühest suurimast ajalehest ning ta kuulis seda kellegilt, et ma teen pilte. Nüüd pakkus ta võimalust teha pilte temale ajakirja jaoks. Raha küll ei saa selle eest, kuid nimi läheb igale poole üles ning ehk annab teatud tuntust. Igaljuhul vägev väljakutse. Vaja laupäevaks asjad valmis saada, nii, et fotokale nüüd tuld.