Lööks vardasse kõik, kes näpivad võõrast vara (kaasaarvatud võõraid mehi/naisi)

Tervitused,
Nüüd siis pikemalt mis juhtus või mis toimus.
Lühidalt öeldes, murti hostelisse sisse ja varastati kõike mida sai, üli ruttu.
Pikemalt kirjutades toimus siis a la kõik nii:
Läksin magama mingi 12 paiku ja sain magada kuskil kaks tundi, ärkasin üles mingi lollaka sisetunde peale, et midagi on viltu. Tahtsin teada mis kell on ja hakkasin haarama oma telefoni. Aga mida ei ole, on telefon. Siis oli kohe, et mida kuradit. Nägin siis, et voodi kõrval nagis olevad võtmed koos kellaga on ka kadunud. Kusjuures tavaliselt hoian ma oma seifi tüüpi kappis läpakat, kuid olin õhtul väga väsinud, ei hakanud panema läpakat sinna, vaid panin siis riiete vahele. Ning üllatus üllatus, läpakas ka läinud, koos laadijate ja kõigega. No siis oli küll kiire riietus ning jooksin kiirelt alla retseptsiooni, et mind on röövitud. Võttes ühe kuti retseptsioonist kaasa, hakkasime tagasi üles minema, ja poole trepipeal tuli mingi jorss vastu. Kõndisime ülespoole ja siis mõtlesime, et kurat, seda venda pole küll ennem näinud siin. Siis oli selge, või noo peaaegu selge. Kiirelt trepist alla, (peaaegu jalaga uks lahti) ja järgi. Mingi kiirema ja mitte väga lühikese spurdi järel olime tal kannul. Siis ta tegi nägu, et ei tea midagi. Hakkasime siis kutti pinnima ja pärima, et mis kotis jne. Ei tahtnud kohe nägupidi asfladisse lüüa, kuna polnud siiski 100% kindel. Ning järsku üritas mind lüüa, mille peale ma eemale türjusin ja virutasin sellise paugu mööda vahtimist, et ma ei oleks üllatunud, kui tal ninaluu läks. Tema hoides siis ninast kinni, haarasin mina temalt koti ja hakkasin sisse piiluma. Üllatus üllatus, sealt vaatas vastu tuttav läpakas ja väga palju muudki. Siis üritas ta koti minult haarata, kuid nüüd tänu sõnad minu vend Andrusele, kellega vühe treenitud võitluskunsti võtteid, haarasin ühekäega sõrmedest ja tise käe panin tal küünarnuki taha, ning panin valu asendisse tema, et käsi oli välja väänatud sirgeks, kuid kõik toimus üsna jõuliselt ning siis käis kraks. Kraks tema sõrmeluudeg,a mis käisid tagurpidi. See hääl oli suht rõve ja isegi õõvastav, millepeale ma ta kiirelt lahti lasin. Tema valust karjudes, ja oma tagurpidi näppe hoides. Siis korraks vaatasin kotti, et kas tegelt ka kõik seal sees. Pime oli esiteks ja teiseks oli seal väga palju asju. Tema aga mõistis oma üsnagi nürit olukorda, millepeale pani tema punuma. Ütlen ausalt, ma pole kedagi näinud veel iial nii kiirelt jooksmas. (vot vabandust, olen küll. See oli aastaid tagasi minu suvilas, täpsemalt kui mina 15 olin saamas ja meie külavahe tee oli kruusakas, kuid peale vihma oli see väga väga märgi. Ja olin siis seal oma kahe sõbraga Raimondi ja tema väike venna Edmondiga. Edmond sidus paelu just ja nägi autot tulemas, mille peale ta vandus talle püha surma, kui auto lombist läbi sõidab. Ja mis te arvate mis juhtus? Muidugi sõitis auto lombist läbi, mille peale Edmond saatis selle autojuhi nii kapitaalselt anatoomiliselt võimatusse kohta, kui üldse andis saata. Kuid seda kuulnud autojuht, tõmbas käsipiduri peale, kargas välja ja lubas Edmondi maha lüüa. Edmond pani siis plagama, ilmselt oli temalgi surma hirm silme ees. Ma pole nii laiska inimest näinud iial nii kiirelt jooksmas. Meie muidugi Raimondiga olime naerust kõverad ega suutnud kuidagi kaasatunda või aidata. Autojuht pöördus siis ümber ja sõitis minema. Edmondi leidsime ka kuskil põõsa alt või nii).
Igaljuhul tagasi tulles eilse teema peale, siis ta pani ilgelt jooksu, me jälitasime teda, mina jooksin vähe aeglasemalt kuna minu käes oli nüüd kott ja püksid tahtsid alla vajuda. Ja teine kutt oli talle kohe kohe järele jõudmas, kui varas hüppas taksosse ja pääses minema.
Tagasi siis hosteli jõudes, avasime koti ja seal olid kõik muud asjad sees, ja kõikide inimeste asjad sees. Välja arvatud siis minu telefon, minu võtmed ja ühe kuti ipod. Ma olen nüüd nagu mingi hosteli kangelane, kes võitleb nüüd varastega ka, peale selle, et olen juba imelik ja hull Eestlane, kes klaasikildudel käib. Hommiku poole ööd, käis politsei, kes siis kõik kirja pani jne. Kiitsid mind hea töö ees, et päästsin kõigi teiste asjad ja tegin piisavalt kahju vargale, kuid ilmselt mitte piisavalt. Seega on kõik mu asjad, olid telefons, on kõik läinud. Telefoni numbrid (viimased 6-7 aastat) smsid, plus mul olid seal panga koodid ja kasutajad, erinevad litsentsi koodid, aadressid ja kõik muu) veidi masendav olla ütleks ausalt. Ja ma eile just täiendasin oma krediiti telefonile ja mul oli ostetud telefonile sisse ja uus mälukaart. Et lõpuks ütleks, kurat. Kui kätte saan, siis maha löön.
Aga nüüd tean, et mul on ikka mingi jube hea sisemine vaist, mis aitab häda korral, vastasel juhul ma oleks edasi magand ja poleks midagi arusaanud ning oleks kõigist asjadest ilma jäänud.
Teie, aga hodike oma asju ja minge tehke üks kalli kellegile, kes on kallis...