bonjour les amis

Tere sõbrad, (see on siis pealkirjas ka, kuid prantsuse keeles, kuna mul siin toas 3 prantslast, siis nende auks panin)

Tundub, et oleksin nagu kirjutanud viimane kord nädal tagasi, oih, kui nüüd hästi järele mõelda, siis oligi nädal. Minu paha. Kuidas mul läind on? Hmmm, hea küsimus. No alustame siis sellega, et ma nüüd käin tööl. Ühes kohalikus kolimise firmas. Mina ja siis autojuht sõidame veokaga ringi, kuhu kutsutakse ning teeme seal kolimisi. Autojuht ja minu boss nagu ta on. Hästi tõsine on ta, kuid meeldib jubedalt õpetada. Ja mis muidu närvidele käib, on tema pidev suitsetamine. Olen tema kõrval nagu (Laulasmaa) suitsu lest või (ropka) suitsu latikas. Mmm kuidas igatsen neid mõlemaid kalu. See kutt suitsetab nii kõvasti, et kui talle kuul lasta rinda, nii, et tabab kopse, siis tuleb sealt august veel pool tundi suitsu välja. Tal ikka pidevalt pläru ees. Ning teine asi mis „veidi“ närvidele käib, on tema lemmik väljend kõigi naiste rahvaste kohta „stupid woman“ (tähendusega, loll naine). Ning üsna tihti sõimab ta nii. Muidugi nii, et keegi peale minu ei kuule. Aga no see selleks, pole ju ilus kedagi tagant rääkida. Head küljed selle tööjuures on see, et saan palju liikuda erinevates Sydney linnaosades ning näha kohti, mida teised ei näe. Näiteks ükspäev käisime Sydney ülikooli linnaosas (jah, nende ülikool on nii suur, et see on nimetatud ümber linnaosaks). Väga uhked majad ning väga vanad. See maja, kus meie olime, oli 160 aastat vana ja see lift, millega asju transportisime, tundus ka sama vana olevat. Lisaks see, et kui lifti ust õigel hetkel lahti ei saanud, hakkas ta ise jälle sõitma, ning siimamaani sõidab see lift üles-alla, ilma peatamatta. Algul oli ikka täielik hämming, jõuab lift alla korrusele ja kohe sõidab tagasi üles. Päris mitu ringi sõitsime, ennem kui saime asjale pihta, et uks peab üleheli kiirusel lahti tegema. Muidu sõidaks ise seal siimaani. Eriti karm oli see, et vedasin mingit hiigel jurakat kappi, ning lifti uks just nina ees vajus kinni ning mis juhtus? Lift sõitis kohe loomulikult minema. Ei meeldi mulle need isemõtlevad liftid. Lisaks oleme käinud siis veel hulgasliselt majades ja korterites. Aga nagu Murphy seadus ütleb, et alati on see korter, kuhu meid kutsutakse, viimasel korrusel ning seal on alati kõige kitsamad trepikojad. Õudukas. Ilm on ka nii nagu on. Mõnikord tahab palavus tappa või siis hoopis ära uputada vihm. Nagu näiteks täna. Olin tööpäeva lõppedes lige nagu uppund kobras. Haisesin ka samamoodi. Mingil põhjusel hostelisse sõites metrooga, ei tahtnud keegi minu kõrval istuda. Ja nii jäigi ilusate tüdrukute numbrid küsimatta.
Ilmad on jah siin erinevad ja üsnagi muutlikud, siiski talv ju. Mis nüüd omakorda tuletab meelde, et pühapäeval käisin oma esimesel surfamisel meres. Ühel hosteli kutil on oma lainelaud ja siis ta veidi õpetas mind. Päris lahe oli, kuid veidi hirmus ka. Lained olid kõrgemad kui mina. Mis tähendas, et ma sain ikka väga palju kukkuda. Kuigi õpetajate arvates, on mul lausa talenti, kuna ma sain ka paar väga pikka liugu lastud. Igaljuhul väga väga äge oli.
Ahjaa üks pisike lisa asi ka. Ma sain korra proovida sele suure 3.5 tonnise veokaga sõita ning esimel ristmikul juhtus see mis juhtuma pidi. Keerasin valesse ritta. Te oleks pidanud nägema vastutuleva autojuhi nägu. Tema oma väikses juustus ja mina suure veokaga vastu tulemas. No õnneks lõppes asi seekord viigiga, et ma jõudsin ikka õigesse ritta keerata.
Nüüd, aga head ööd siit maailma kuklalt, kus päike tõuseb põhjast. (Ei, ma pole õlut joonud täna)