Blue mountains ehk Sinimäed

Tervitused kõigile.
Käisin eile (pühapäeval siis) väikselt reisil Sinimägedes. Tänud emale, kes tegi mulle selle sünnipäeva kingituseks. Pidin juba ammu minema, kuid siis üks reisikaaslane sattus õnnetusse ja pärast seda veel muud jamad (kärss kärnas, maa külmund jne). Lõpuks mõeldud ja tehtud.
Natuke faktiliselt siis. Sinimäed on kõige suurem puutumata osa üldse New-South-Wales-is (loe Uus-Lõuna Walesis [Wales- enam tõlkida ei saa, nii, et vabandust mitte inglise keelt oskajad inimesed])
Sinimägede vanus on umbes 440 miljonit aastat. Alguses oli see lihtsalt üks suur tasapind, kuid pisikesed jõed ja ojakesed on teinu oma töö. Nii, ongi sellest saanud kanjoni tüüpi mäed. Mägedel ei ole kitsaid tippe, vaid pealt on see kõik lame. Maksimaalne kõrgus on 1200 meetrit. Mina käisin umbes 1100 meetri kõrgusel.
Sinimäed on hiiglaslikult suur loodusala. Siin jätkub hingematvaid vaateid kõrgetele platoonidele, järsunõlvalistele kaljudele, hiiglaslikele monoliitidele, kuristikele, sügavatele ja läbipääsmatutele orgudele (sinna küll kukkuda ei taha), metsadele ja jumal teab mis eluvormidest kubisevatele soodele. Tänu oma mitmekesisele loodusele on Sinimäed arvatud maailma looduspärandi nimistusse.
Siin võib leida Eukalüptimetsi, kui ka "elavaid fossiile". Nemad on siin sellest ajast, kui Austraalia oli veel üks osa Gondvana hiidmandrist.
Mägedes võib leida üle 400 loomaliigi, kelle hulgas on haruldased kahepaikselised, nagu näiteks lehekonlaste hulka kuuluv Litoria aurea. (jah viimase info kirjutasin ümber kuskilt mujalt, kuid vanaema on meil ju teada ja tuntud bioloog ning teda peab ka rõõmustama).
Kuid reisist endast siis. Ennem minekut oli mul ilge probleem, kas võtta statiiv kaasa, mis on paras kobakas või mitte. Hiljem selgus, et väga hea, et võtsin. Mõningaid pilte poleks ilma selleta saanud üldse teha. Kuid minek oli siis siit samast hosteli juurest, mingi suhteliselt päevi näinud Toyota bussiga. Kuid sõitis, vahepeal tegi suremise hääli, kui üritasime mägesid vallutada, kuid jäi siiski elama. Sinimäed on 100 km kaugusel Sydneyst, seega sõit sinna oli ligi tund aega.
Esimesena käisime väiksel ringkäigul, mis oli üsna vapustavaid vaateid täis. Üks parem kui teine. Meenutab nagu Suurt Kanjonit Ameerikas (mida ma tegelt pole oma silmaga näinud), kuid väikse erinevusega, siin kasvab mets selles kanjonis. Nägin ära ka maailma ühe kõige mürgisema ämbliku, kuid meie õnneks, tal pole hambaid, seega peab ta põhimõtteliselt lutsutama oma ohvri surnuks. Vedas mul, ma olin liiga suur suutäis.
Pärast esimest suuremat tuuri, küsis meie giid/bussijuht, et äkki tahame teha hoopis teistsuguse reisi, kui tavalised matkajad teevad. Et pakkus välja, et jätame käisraudtee välja ning muud põhi atraktsioonid, vaid hakkame avastama neid ägedaid kohti, kuhu muidu inimesed ei lähe. Üldjuhul olid kõik nõus. Ma muidugi oleks tahtnud teha väikse reisi maailma kõige sügavama ja kõige järsema köisraudteega. (ilmselt kui oleks hästi läinud, oleksin ennast täis lasknud ja halvemal juhul oleksin vajanud pärast elustamist). Aga proovida oleks ikka tahtnud.
Seega esimesena haarasime oma lõuna (mis oli jehuuu hinna sees, ning kimasime ühe eriti ohtliku mäepeale. Sõime põhimõtteliselt ühe suure kivipeal, mis oli täiesti kanjoni ääres, ning jalad rippusid üle ääre, kus sügavik oli ligi 400 meetrit. Ütleks nii, et üks uhkemaid kohti, kus üldse lõunat süüa. (pildil on näha siis meie vaadet. Nimelt süüs kõigepealt kus üks tegelinski ja pärast kaks tegelinskit istuvad). Naersime, et kui kivi veerema hakkab, siis on nägemist ka. Nii kui lause lõpetasime, teisel pool kuristikku kukkus üks veidi suurem kivi alla. Pärast seda oli veidi kiirem asjade pakkimine ning nägemist selle kohaga. Kuid, ei, meile ei piisand, käisime veel mitmes erinevas, ka jällegi ohtlikus kohas. Lisaks siis tuli ära vaadata kohustuslikud kolm õde (pildil kolm järjestiku kaljut).
Viimasena käisime ühel vaate platvormil, mis pani päevale ilusa puntki. Vaadate piltidels kuhu on ehitatud vaateplatvorm ja mis seal ümber kõik on. Mina, kes ei tunne alati kõige mugavamalt kõrgustes, olin täiesti vaimustatud sellest kohast.
KOkkuvõttes võiks öelda, et oli üks äärmiselt uhke väljasõit ja tõesti koht, kuhu vähegi minna, kui veidi vabam päev ning veidi raha üle. Järgmine kord tahan teha tripi, kus teha täiesti jalgsi reis seal (ning proovin mitte ära kaduda, nagu üks inglise pankur tegi ning leiti hiljem üles 12 päeva pärast).
Teie aga nautige pilte ja nautige viimaseid päevi suve. Minul hakkab nüüd kohe-kohe kevad ning talvega on asi ühelpool.