Võiks öelda, et olen pidevalt töötanud, kuid see ei vastagi nüüd tõele, vähemalt viimased kaks nädalat. Olen saanud üsna palju puhata, kuna vahepeal olid ilmad kehvad ja siis ka töökoha vahetus. Täpsemalt töö on sama, lihtsalt uus boss on ja uuemad ja vähe paremad autod. Piirkonnad töötamiseks on ka teisied ja peaksid olema ka paremad. Minu ülemuseks on nüüd Glenn, kes on ka Silveri ja Pireti boss. Et põhimõtteliselt töötame nüüd üheskoos. Kuigi hetkel tegutsevad nemad farmis ning neid väga ei kohta.
Mulle tulid siia külla sõbrad Sydneist. Täpsemalt kaks prantslast, kellega tutvusin Sydneys (teisel nädalal olles hostelist). Üks nendest töötab nüüd siin hotellis ja teine rändab veel veidi ringi ennem kui kodumaale läheb tagasi.
Ükspäev (eile, täpsemalt esmaspäeval siis) mõtlesime minna Wave Rock vaatama ( põhimõtteliselt hiigelvanad kivimid, mis näevad välja nagu lained).
Vahelduseks veidi igavat informatsiooni.: Kivide "lainekõrgus" on kuskil 15 meetrit ja pikkust on tal ligi 110 meetrit. Tekkinud on need ligi 2700 miljonit aastat tagasi. Tekkimise põhjus on üsna keeruline seletada, kuid lühidalt vesi on teinud oma tööd.
Siin muidugi ennem minekut sai kõvasti kohmerdatud, mis tähendas, et veidi jäime hiljaks oma väljasõiduga. Sõit kokku oli nii tagasihoidlikult 800 km (alustades ja lõpetades maja eest). Parajasti sinna sõites ütlesin reisikaaslasele, et näe 260 km on läbi, nüüd peaks olema juba Eesti Vabariigist lahkunud. Ta ei uskunud oma kõrvu, et meie riigike võib olla nõnda väike. No näed, on ju! Mis mulle meeldis, et maanteedel on normaalne kiirusepiirang kõigest 110, seega pikema maa sõitmine ei ole nii tülikas, kui kuskil jokutada 90-ga. Kuigi siin väga kiirust ei taha ületada, muidu on politsei suht kiirelt turjas. Selline mõõdukas + 7 üle on normaalne. Üsna künklik oli sõita ja eriliselt pani kulmu kergitama see, kui üks hetk oli silt teel, et kaherealine tee läheb edasi üherealiseks ja samal ajal tuli rekka vastu. Kuradi ozid on hoidnud 10 km asfaldit kokku kuksil keset teed ja teinud selle ühe realiseks. Küsimus siin, kuhu pandi see ülejäänud asfald, kellegile maja esiseks parkimiseks? Pilt on igaljuhul siin....
Vahepeal tegime väikse peatuse York-is. Sellie väike külake/linnake. Üks peatänav ja põhimõtteliselt kõik.
Omaette armas oli ka selline väike linna elu. Samas ise ei tahaks elada seal. Asub Perth-ist ligi 100 km kaugusel ning seal pole nagu õieti midagi teha. Korraks on lahe seal teha peatust, kuid elada..... no way!
Kohale jõudes Wave Rock-i ootas üsna huvitav moment. Tuli tunne, et oleks nagu Eestisse jõudnud. Loodus oli sarnane? Ei! Parkimise eest taheti raha saada. Idiootsus kuubis minu arvates. Oled kuskil jumal teab kus kohas, pargid mingil tolmusel nii öelda parkimisplatsil ja maksad selle eest 7 dollarit. Nojah, kui vaja maksta siis maksad, kuigi ei saa nagu väga poindist aru. Ja siis nägime seda ägedat kaljut, mis nägi välja nagu laine. Esimene reaktsioon, wow. No tegelt oli teine ja kolmaski täpselt sama reaktsioon. Veidi rikkus aga ideaalset idülli kamp Taiwaani noori, kes pidid pildistama ennast igas võimalikus positisiooni ja igas erinevas rivistuses. Ja üsna tüütult lärmakad ka. Oleks nii mõnegagi tahtnud teha sarnaseid katseid, mis pani Newtoni sõnastama seaduseid. Katsetada kuidas gravitatsioon toimib nende Taiwaani inimeste peal, kui neid veidi aidata kalju äärepealt. Tundun veidi kuri? Ei, üldsegi mitte. Aga oled sõitnud mingi pea neli tundi, et vaadata rahus üsna uhket imet, mis tekkisid miljoneid aastaid tagasi, siis lärmavad ja klõpsivad inimesed, tunduvad üsnagi tüütud.
Kivikaljule sai ka otsa ronitud ja väike ring seal peal tehtud. Vaade seal üleval on üsna kaunis ja üsna kaugele on kõik näha. Isegi paistis üks väga lahe järveke, mis peegeldas ideaalselt lähemid puid. Selline täielik oaas keset mitte midagi. Kuna piltidelt on näha, et kvaliteediga ei hiilga, siis saage aru, et tegemist on ühe tavalise digikaga, mis ühel reisikaaslasel oli.
Kui väike käik seal peal tehtud, läksime vaatama jõehobu suu kivi. Täpsemalt siis kivid, mis näevad välja nagu jõehobu suu.
Pidime ju jõehobu suhu ronima. Kusjuures kui õige tuul on ja mingi saja erineva kooslus korraga, pidi sealt ka möiret saama kuulda. Meil jäi siiski see kuulmata. Aga lahe oli see ikkagist.
Natuke saigi ringivaadatud ja siis tagasi. Tagasi sõites nägime mitmel pool kontroll kulupõlengid, mis pimedas olid eriti kaunid. Väike naljaga mõte tuli, et võtaks Peebu ja Urmase (kui nad vaid siin oleksid) ja läheks teeks väikest tulelkõndimist. Kindlasti omapärane trikk. (ei, põlengust mul pilte ei ole).
Järgmisel päeval mõtlesin, et läheks ostaks kaamera, mõeldud ja tehtud. Kaamera oli äge, vee kindel (kuni 5 meetrit) ja põrutuskindel (a la 1,5 meetrit) ja siis sai sõbrad kaasavõetud ning randa. Läheks proovis järgi kuidas pildid tulevad siis. Esimesed kaks pilti olid väga ägedad, kuni mulle seljatagant ligi hiiliti ja lükati mind kogu riiete ja asjadega vette. Muidu poleks ju midagi olnud, kuid kukkumise ajal libises kaamera mu käest lahti ja nii õnnetult et pael mu käeümbert libises ka ära ning kaamera vette. Veekindel, pole ju lugu. Aga tal pole gps-i, et seda raibet veealt üles leida. Pärast siis neljakesi otsisime meres seda kaamerat. Muidugi jah, ägagi tulutult. Tund aega jõudsin olla kaamera omani. See peab olema mingi rekord! Noh läinud siis läinud. Aga nüüd mõnda aega ei tule jälle mingeid pilte. Kuramus küll!
Rand ise oli selline (tehtud jälle siis teise inimese kaameraga)
Hakka pildistamise asemel joonistama?! Urmas
ReplyDelete