1 Aasta

Täna aasta tagasi jõudsin ma Austraaliasse. Üsna kiirelt on see aeg siin läinud ja meenub siia tulek, nagu oleks juhtunud see eile. Kuid tõenäoliselt mitte. Mäletan kogu seda reisi, läbi kõikide nende riikida ja lennuväljade siia.... ning siis kui olin siin... oh seda rõõmu ja elevust. Ei osanud ma siis oodata, mis on tulemas. Väikesed või siis veidi suuremad ootused olid ja peaks ütlema, et ma pole pettunud. Rohkemal määral lausa positiivselt üllatunud.
Midagi pikemalt ma hetkel lisama ei hakka, hilja õhtu juba ja homme tööle. Kui jõudu ja energiat, siis lisan pilte ja teemat, mida ma viimasel ajal teinud olen...
Niikauaks, aga kõike head ja ilusat

Kohutav.....

Mul on kohutavad uudised.... Täiesti uskumatu lugu....
Nimelt Piret, otsustas haige olla, ja mitte sellest vähe. Ta otsustas teha viina sokke ja veel Eesti viinaga.... See on kuritegu....Tuleks võlla tõmmata ka panna suurelt häbiposti.

Üsna lõdisevad tervitused.....

Meile on kättejõudnud sügis, vahepeal tundub, et juba talv. Päevad on veel päris enam-vähem okeid, nii isegi 20, kuid ööd on läinud jahedaks, üsna jahedaks, täna oli vaid mingi 5 kraadi. Jumal tänatud, et ostsin endale sellise mõnusalt paksu tekki. Kui Eestis ostsin teki, siis ei jõudnud ma seal ära kiruda hinda ja kui siin poodi läksin, siis mõtlesin, et Eestis on tekid päris odavad. Siin on tekid kuni 185 dollarit. Ennem elan Alaskal, kui ostan sellise teki. Lõpuks sain normaalse hinnaga kätte, 85 dollarit. See oli selline veidi odavam ja mõistlikum koht. Pole brändi, pole hinda. Kõik on korras. Soe ja pehme ikka, löö või nurru (kui oleks kass).
Kassist rääkides, käisin siin ükspäev Pireti ja Silveri juures grillil ja seal oli nii lahe kass (ei, me ei grillinud kassi). Enam vähem esimene reaktsioon oli, et kohe põrandale ja kassiga mängima, teised pidid ootama. Neil väga lahe kass, sõbralik, mänguhuviline ja muidu väga tähelepanu aldis. Näeb välja ka väga vine, nimelt muidu on valge, kuid saba ja kõrvad on mustad. Kuigi tundub, et nüüd hakkan ma seda kassi rohkem nägema, sest järgmine nädal kolin ma oma majast välja, kuna üürileping saab läbi ja hakkan nüüd üürima tuba nende majas. Siis on neli eestlast ühe katuse all. Ja kõigiga töötan ma koos ka. Oh õudus, või mis? :)
Vahepeal töötamisest siis niipalju, et päevad jäävad järjest lühemaks, mis töötamisele pole just eriti hea. Ja siin laupäev jäi mulle eriti lühikeseks, kuna suutsin veel Perthi kõige kaugemas otsas rehvi ka hävitada. Kusjuures ütleme nüüd ausalt, olen juba peaaegu 10 aastat roolitaga istunud, alguses nagu arusaada vähem, hiljem, aga rohkem ja rohkem, siis selle ajaga pole ma suutnud ühtegi rehvi puru sõita ja nüüd kolmekuuga 3 rehvi (millest ühepäeva jooksul, avastasin kahest erinevast rehvist naelad). See peab olema mingi rekord! Ilmselt küll vaid isiklik.
Järjest on sõbrad kõik lahkumas oma kodumaale (kes siis kus sündinud on, oleneb sellest). Paljudel on selle ajapeale tekkinud ka koduigatsus. Mis on iseenesest ju mõistetav ka. Mina, aga seevastu veel väga tagasi ei kipu. Austraalia ei ole küll mingi ideaal maa, kuid mulle siin väga meeldib. Just see stiil, kuidas inimesed elavad ja üldjuhul on motoks no worries, mis minu stiiliga väga langeb kokku. Ehk võiks kuskil lund natuke näha, see oleks lahe. Kuigi nüüd mõeldes, kuskil Austraalias on isegi olemas mingi suusakuuort. (mul tuli see mõte just siis, kui seda siin parajasti kirjutasin). Peaks uurima, äkki läheks nädalaks suusapuhkusele. Pole juba ju niikaua suuskadel olnud. Kindlasti saab see olema hale naljakas. Kuigi viimanekord kui suusatasin, hakkasin ka proovima lumelauda, mida tahakski hakata edasi arendama. Suusatatud on juba peaaegu 20 aastat (mida võiks nimetada üsna pikaks ajaks), siis aeg on vahelduseks. Minu lugupeetud isa oli see, kes pani mu 4 aastaselt suuskadele ja lükkas mäest alla, et nüüd sõida. Ma sõitsin ka, kuni kellegil jalad alt sõitsin. Väiksed mäe püssikuulid ju ei karda midagi, need lasevad nagu hullud (ise olin ka samasugune).

Üldjoontes läheb mul hästi, küll viisa otsad on veel lahtised, kuid loodan, ehk need ka nüüd joonde ajada varsti.
Kui mingeid uudiseid on, eks siis kirjutan. Olge teie seal tublid ja ärge korda väga käest ära laske...

G'day mates (tere sõbrad)

Pole mõnda aega jõudnud kirjutada, kuid üritaks natukene siis anda infot oma tegemistest või mitte tegemistest.
Võiks öelda, et olen pidevalt töötanud, kuid see ei vastagi nüüd tõele, vähemalt viimased kaks nädalat. Olen saanud üsna palju puhata, kuna vahepeal olid ilmad kehvad ja siis ka töökoha vahetus. Täpsemalt töö on sama, lihtsalt uus boss on ja uuemad ja vähe paremad autod. Piirkonnad töötamiseks on ka teisied ja peaksid olema ka paremad. Minu ülemuseks on nüüd Glenn, kes on ka Silveri ja Pireti boss. Et põhimõtteliselt töötame nüüd üheskoos. Kuigi hetkel tegutsevad nemad farmis ning neid väga ei kohta.
Mulle tulid siia külla sõbrad Sydneist. Täpsemalt kaks prantslast, kellega tutvusin Sydneys (teisel nädalal olles hostelist). Üks nendest töötab nüüd siin hotellis ja teine rändab veel veidi ringi ennem kui kodumaale läheb tagasi.
Ükspäev (eile, täpsemalt esmaspäeval siis) mõtlesime minna Wave Rock vaatama ( põhimõtteliselt hiigelvanad kivimid, mis näevad välja nagu lained).
Vahelduseks veidi igavat informatsiooni.: Kivide "lainekõrgus" on kuskil 15 meetrit ja pikkust on tal ligi 110 meetrit. Tekkinud on need ligi 2700 miljonit aastat tagasi. Tekkimise põhjus on üsna keeruline seletada, kuid lühidalt vesi on teinud oma tööd.
Siin muidugi ennem minekut sai kõvasti kohmerdatud, mis tähendas, et veidi jäime hiljaks oma väljasõiduga. Sõit kokku oli nii tagasihoidlikult 800 km (alustades ja lõpetades maja eest). Parajasti sinna sõites ütlesin reisikaaslasele, et näe 260 km on läbi, nüüd peaks olema juba Eesti Vabariigist lahkunud. Ta ei uskunud oma kõrvu, et meie riigike võib olla nõnda väike. No näed, on ju! Mis mulle meeldis, et maanteedel on normaalne kiirusepiirang kõigest 110, seega pikema maa sõitmine ei ole nii tülikas, kui kuskil jokutada 90-ga. Kuigi siin väga kiirust ei taha ületada, muidu on politsei suht kiirelt turjas. Selline mõõdukas + 7 üle on normaalne. Üsna künklik oli sõita ja eriliselt pani kulmu kergitama see, kui üks hetk oli silt teel, et kaherealine tee läheb edasi üherealiseks ja samal ajal tuli rekka vastu. Kuradi ozid on hoidnud 10 km asfaldit kokku kuksil keset teed ja teinud selle ühe realiseks. Küsimus siin, kuhu pandi see ülejäänud asfald, kellegile maja esiseks parkimiseks? Pilt on igaljuhul siin....

Vahepeal tegime väikse peatuse York-is. Sellie väike külake/linnake. Üks peatänav ja põhimõtteliselt kõik.

Omaette armas oli ka selline väike linna elu. Samas ise ei tahaks elada seal. Asub Perth-ist ligi 100 km kaugusel ning seal pole nagu õieti midagi teha. Korraks on lahe seal teha peatust, kuid elada..... no way!
Kohale jõudes Wave Rock-i ootas üsna huvitav moment. Tuli tunne, et oleks nagu Eestisse jõudnud. Loodus oli sarnane? Ei! Parkimise eest taheti raha saada. Idiootsus kuubis minu arvates. Oled kuskil jumal teab kus kohas, pargid mingil tolmusel nii öelda parkimisplatsil ja maksad selle eest 7 dollarit. Nojah, kui vaja maksta siis maksad, kuigi ei saa nagu väga poindist aru. Ja siis nägime seda ägedat kaljut, mis nägi välja nagu laine. Esimene reaktsioon, wow. No tegelt oli teine ja kolmaski täpselt sama reaktsioon. Veidi rikkus aga ideaalset idülli kamp Taiwaani noori, kes pidid pildistama ennast igas võimalikus positisiooni ja igas erinevas rivistuses. Ja üsna tüütult lärmakad ka. Oleks nii mõnegagi tahtnud teha sarnaseid katseid, mis pani Newtoni sõnastama seaduseid. Katsetada kuidas gravitatsioon toimib nende Taiwaani inimeste peal, kui neid veidi aidata kalju äärepealt. Tundun veidi kuri? Ei, üldsegi mitte. Aga oled sõitnud mingi pea neli tundi, et vaadata rahus üsna uhket imet, mis tekkisid miljoneid aastaid tagasi, siis lärmavad ja klõpsivad inimesed, tunduvad üsnagi tüütud.



Kivikaljule sai ka otsa ronitud ja väike ring seal peal tehtud. Vaade seal üleval on üsna kaunis ja üsna kaugele on kõik näha. Isegi paistis üks väga lahe järveke, mis peegeldas ideaalselt lähemid puid. Selline täielik oaas keset mitte midagi. Kuna piltidelt on näha, et kvaliteediga ei hiilga, siis saage aru, et tegemist on ühe tavalise digikaga, mis ühel reisikaaslasel oli.

Kui väike käik seal peal tehtud, läksime vaatama jõehobu suu kivi. Täpsemalt siis kivid, mis näevad välja nagu jõehobu suu.
Pidime ju jõehobu suhu ronima. Kusjuures kui õige tuul on ja mingi saja erineva kooslus korraga, pidi sealt ka möiret saama kuulda. Meil jäi siiski see kuulmata. Aga lahe oli see ikkagist.


Natuke saigi ringivaadatud ja siis tagasi. Tagasi sõites nägime mitmel pool kontroll kulupõlengid, mis pimedas olid eriti kaunid. Väike naljaga mõte tuli, et võtaks Peebu ja Urmase (kui nad vaid siin oleksid) ja läheks teeks väikest tulelkõndimist. Kindlasti omapärane trikk. (ei, põlengust mul pilte ei ole).
Järgmisel päeval mõtlesin, et läheks ostaks kaamera, mõeldud ja tehtud. Kaamera oli äge, vee kindel (kuni 5 meetrit) ja põrutuskindel (a la 1,5 meetrit) ja siis sai sõbrad kaasavõetud ning randa. Läheks proovis järgi kuidas pildid tulevad siis. Esimesed kaks pilti olid väga ägedad, kuni mulle seljatagant ligi hiiliti ja lükati mind kogu riiete ja asjadega vette. Muidu poleks ju midagi olnud, kuid kukkumise ajal libises kaamera mu käest lahti ja nii õnnetult et pael mu käeümbert libises ka ära ning kaamera vette. Veekindel, pole ju lugu. Aga tal pole gps-i, et seda raibet veealt üles leida. Pärast siis neljakesi otsisime meres seda kaamerat. Muidugi jah, ägagi tulutult. Tund aega jõudsin olla kaamera omani. See peab olema mingi rekord! Noh läinud siis läinud. Aga nüüd mõnda aega ei tule jälle mingeid pilte. Kuramus küll!
Rand ise oli selline (tehtud jälle siis teise inimese kaameraga)

Tervitustega maalt ja jäätiselt..... (sorry, pole isegi merd näinud üsna kaua)

Olen siin pikemat aega venitanud oma blogi kirjutamisega ja nüüd siiski üritan kogu selle teema üleslaadida. Algul polnud ehk eriti midagi kirjutada ja siis hakkas asju tulema korraga ja palju. Nagu alati ja kõigega...
Alustada ehk võiks sellega, et on näha, kuidas sügis hiilib vaikselt lähemale. Nagu salamisi kuid vaikselt ennast näidates. Päevad on jahedamad, nii 25-33 kraadi kõigesti, rohkem on pilves ja muidugi mis põhiline, enam ei pea nii tihedalt kasutama konditsioneeri nii autos kui majas. Isegi täna öösel oli mul selgelt külm, kuna väljas 19 kraadi.
Rääkidest ilmast, siis oli meil siin Perthis kõva torm, mida pole nähtud juba 16 aastat (oli vist nii, kes teab, see parandab, mitte ei õienda). Aga Perth on suur ja üsna erinevalt toimus see torm. Seal kandis kus Piret ja Silver elavad, polnud nagu häda midagi, siin kus mina elan, olin kõigest 24 tundi ilma elektrita, mingi aeg polnud ka gaasi ja vett. Kuigi mis sellest veest, kui elektrit polnud ja boiler ei töötanud. Maja rahvaga vähemalt tegime romantilse hõngus kaardimängu küünlavalgel, mis oli omamoodi naljakas. Mitte, et ma ärpleks, kuid kõik mängud võitsin mina:)
Samas tuli väga meeletus koguses vihma, mis osades kohtades tekitas "väiksemaid üleujutusi" ja oli ka probleeme selliseid, kus majad, mis asusid mägede kõrval, voolas muda majja. Telekas näitas, kuidas mingil tegelased oli köök vööstsaati muda täis. Koristusfirmad vist peavad nüüd võidu telefonilahinguid, et võita niiöelda enam pakkumine sellele majale ja tõenäoliselt nii mõnelegi veel. Kuskil veidi kaugemal sadas ka golfipalli suuruseid rahetükke, mis hävitasid autosid, majade fassaade ja aknaid. Mul majakaaslane oli ka selles piirkonnas. Tal uus Nissan ja see on täielikult hävitatud. Kogu auto on ülekäidud nagu haamriga + lisaks kõik aknad ja tuled on sodi. Parandamine kuskil 10 000 dollarit ja tal pole kindlustust sellele. Palju õnne!
Siin mõni teisipäev tagasi käisime Paintball-i mängimas siin kohalike ja mitte nii väga kohalikega. Pisike märkus neile, kes ei tea mis Paintball on. Nimelt tuleb seal tulistada teisi relvast, mis on täidetud värvikuulidega ning toimib surveõhu baasil. Üllatavalt palju Eestlasi oli kohal, kokku lausa neli. Minu boss pidi ka tulema, kuid see nädal just sõitis Adelaide-sse oma isaga. Tegelt raudselt kartis! Mängijad olid jaotatud kahte tiimi, mustad ja punased. Mina olin mustas tiimis koos veel ühe Eestlasega (kelle nime ma ausalt ei mäleta, sorry) ja siis kahe inglasega, punases tiimis olid Piret ja Silver, Glenn (minu teine ülemus) ja siis üks täielik kobakäpp (tema nime ma ka ei mäleta). Mängud olid erinevad, alates siis vastaste mahanottimisega, lipu heiskamisega keset väljakut, lipu üleviimine vastaste tsooni, kahekordse bussi ründamine, kuhu pidi pommi sisse viskama (tegelt oli lihtsalt pall, kahjuks) kui ka lõpetuseks iga üks iseenda eest. Kokkuvõttes meie meeskond ülekaalukalt võitis :) Tüütus oli see, et koguaeg pidi kandma kaitsvat näomaski, mis kaitses siis kuule näkku lendamast. Väike vihje: kuulid lendavad kuni 200 km/h ning kui see silma lendab, siis kooritakse veel värvi su ajudevahelt välja. Pähe võis ka tulistada, kuid see ei lugenud kui punktina ning välja sellest ei langenud keegi ja võis edasi tulistada. Ma pean ausalt tunnistama, et kuradi mõnus oli tulistada bossi. Meie omavaheliseks skooriks jäi kuskil 5-1 minu kasuks. Pidevalt sattusime just üksteist tulistama, kuigi oli ka väga lahedad kahevõitlusi nii Pireti kui Silveriga. Siinkohal annaks au Silverile, kes lasi Glennile kuuli tagumikku, siis kui Glennil olid kuulid otsas ja mängust tegelikult väljas. Iga mängu lõppus tuli alati kuule täita, sest need kippusid tühjaks saama, eriti minul, kes andis tuld koguaeg. Ma vist raiskasing kõigerohkem kuule seal.
Igaljuhul, oli see üks väga lahe üritus ja jään uut lahingut ootama.
Varsti tuleb kirjale ka uus järg... Seniks aga olge tublid ja tehke palju pahandusi... nagu mina :)

Autode pedendus.....

Nii, tervitused
Ütlen kohe ära, et tänases teemas tuleb palju autodest juttu. Seega, ei sunni kedagi lugema....
Esimese uudisena ehk võib välja tuua selle, et ostsin endale auto. Sweet! Täpsemalt autoks siis 1996 aasta Mitsubishi Magna. Sain selle ikka väga odavalt kätte, kuid ütleme ausalt, et veidi tuleb selelga vaeva näha. Sõidab, kuid väljast pole ta nii kena, kuna on saanud nii mõnedki kolakad erinevatesse suundadesse. Aga sõidab ja hästi sõidab. Tegemist siis väga suure sedaan kerega autoga. Mootor v6 3 liitrine, automaat ja mis põhiline, sellel on kliimaseade. On teil aimu kui ülimalt vajalik asi see siinses kliimas on? Ilmselt mitte, kuid anname vihje, nimelt kui igapäev on mõnusalt üle 30 kraadi väljas. Kohati isegi üle 40, siis autos olla ei tahaks sellises kuumuses. Seega päästjaks on kliimaseade. Ma siinkohal annan pühaliku tõotuse, et ma PROOVIN hoida oma autopedenduse bakterit kontrolli all ja üritan mitte hakata sellega mingeid tuunimise trikke tegema ja teiseks üritan mitte nii väga palju gaasipedaali raiude. Siin trahve ei taha saada, sest siin on summad üsna ulmelised + see, et suurema ületamise korral viiakse väiksele tuurile trellide taha. Aga mulle meeldib minu vabadus.
Muidu suuremaid uudiseid ei ole. Olen ikka töötanud (ahjaaa, jäätise autos töötamine ja füüsilist liikuvust pole niipalju olnud, siis korjasin jälle mõned lisa kilod endale) kurat ja põrgu, alles sain neist lahti.
Siin eelmine nädalavahetus töötasin Motoplexil, mis on siis komleks kus on ringrada ja kiirendusrada autodele. Seal oli lahe töötada, sest mis siin maailmas ikka paremat olla võiks kui töö ja hobi koos. Vot need olid tõesti autod. Seal sõideti meeletult aegu. Lühidalt öeldes, kiirendusrada on 400 meetrit. Kus auto peab siis kohalt ära võtma ja läbima 400 meetrit võimalikult kiiresti. Tavalised autod läbivad 400 meetrit kuskil 18-20 sekundit, kiirus kuskil 140, linnasõidu sport autod, läbivad seal 13-15 sekundiga 400 meetrit ja saavad kiiruse ehk seal 180 kuni nii 200. Nii ja nüüd need autod, läbisid 400 meetrit 5.80 seknduga ja lõpp kiiruseks oli 401 km/h. Vot see oli võimas vaatepilt. Eestis rekord on vist kuskil 7.9 sekundit ja kutsuvad enanst ise maailma tegijaks. Siin täpselt sama klassi outlaw (tõlkes autod, mis enam seadustele ei vasta, kuna nad on juba niipalju üle ehitatud) sõidavad palju paremaid aegu. Muidugi ei ole Eestis korraliku kiirendusvõistluse radu, mis teeb meil selle spordi harrastamise veidi keerulisemaks. Peetaks küll sellistel pooletoobilistel lennuväljadel, kuid seal on need teed ebatasased ja vale haarduvusega. On kuhu arenedea (ütleme positiivselt) :)
Kuid siin hakkab vaikselt sügis lähenema. Ilmad on juba jahedad (nii 20-28 kraadi) osadel puudel on juba lehed kergelt värvi vahetamas) Täiesti nägin juba kirjude lehtedega puid. Millal teil seal sula hakkab? Olen tähelepannud, et keha on nii harjunud kuumusega, et kui temperatuur vajub juba 23 ja sinna kanti, siis otsin vaikselt juba soojemat pusa, kuna jahe on.
Aga soovin teile seal lahedat lumerookimist ja ärge päris ära külmuge:)

Mõni asi ei peaks vibreerima....

Käisin hiljuti poes ja mõtlesin, et oleks uut hambaharja vaja. Kuna neid brände eriti ei tea ja hambahari on minu jaoks hambahari, mitte mingi bling-bling leiutis, siis võtsin sellise, mis oleks sinine ja lihtne. Miks sinine? Kena värv ju. Aga käepide tundus kuidagi selline natuke suurem, aga noh tühja ka, äkki on käeshoida mõnus. Ostsin ära ja õhtul kiskusin pakist välja ja hakkasin hambaid pesema ning mingil hetkel läksin vist pihta nupukesele ja siis.... hakkas raibe vibreerima suus. Esimese hooga ehmatasin ära ja viskasin kraanikaussi. Väga rõve tunne oli, kui mingi asi vibreerib hammaste vahel nii, et lagin käib järgi. Ja siis sain aru, et see hambahari sisaldab endas mingit mikromootorit, mis paneb ta vibreerima ja sellega peaks ehk vist kaasnema puhtamad hambad. Kuidagi imelik ja ebameeldib tunne oli. Aga noh inimene harjub ju kõigega. Isegi poodu, algul natuke siputab nööriotsas ja siis rahuneb maha.
Kusjuures mul on mingi Gillet-i toode, mis habeme ajamisel ka vibreerib, kuid see pole üldse ebameeldiv ja ausalt öeldes, teeb oma töö korralikumalt.
Igaljuhul esialgu ma pean veel mõttetalguid selle hambaharjaga ja vaatan kas vibreerida või mitte, selles on küsimus.